Thursday, May 23, 2019

Kiri sealpoolsusesse

Sa siis läksidki... Olgu kerge su lend! Õnneks ei täitunud hirm, et laps leiab koju tulles eest su elutu keha põrandal lebamas. Ajaks, mil ta kohale jõudis, olid sa ilmselt juba kiirabiautos või EMO-s. Tänan saatust, et ta mind just sel hetkel sinu juurde juhatas. Sain veel korraks su pead silitada...

Ei pane kaastundeavaldust ajalehte ja salmikest oma nimega sinna juurde. See oleks nagu näitamine, et vat kus alles hoolisin. Samas... Kui mu isa suri, otsisin ajalehest just sellist lohutust, aga ei leidnud. Keegi ei teadnud või ei võtnud vaevaks. Kui see su last aitaks? Ei tea, ei tea...

Tänan, et sa julgustasid mind kirjutama. Tänan, et sa kõik mu raamatud ostsid. Nüüd on mul üks lugeja vähem. Ja üks koht vähem, kuhu alati olime külla oodatud. Naermised on meeles. Põhiliselt ongi meeles su naerud.

Eks ma tahaksin sulle ühte luuletust kaasa lugeda, aga kangesti tönnima ajab. Ei tea, kas tulen toime. Proovin ette ära tönnida ja ei planeeri järgmiseks nädalaks mitte midagi. Jään ootama, mil saan tulla sinuga hüvasti jätma. Maailma on nüüd jälle tüki vaesem.

Tänan, et olid...

1 comment:

  1. Kõik alles jääb
    siin sinise taeva all
    puud õitest marjadeni
    ja inimesed põlvest põlve
    jääb kestma
    Elu igavene ring.

    Olen need read endale kunagi kirja pannud... kahjuks ei tea, kes, kus või kellele need kirjutas...
    Olen kurb koos Sinuga...

    ReplyDelete