Monday, May 20, 2019

Kiiksuga

Enamus lugusid on kiiksuga. Ma ise olen. Kiiksuta on igav. Laman veel voodis, aken lahti ja mesimummid ning herilased lendavad sisse. Mesimummid aitan välja, herilased mõrvan. Jah, jäägu pealegi mu südametunnistusele. Sääl on küllaga muidki väärtegusid. Enamus enese teadmata sooritatud. Aga on, kindel see. Ei usu, et keegi oleks patuta, kuigi mõni nii väidab. Rumal on, seepärast väidab.

Olen probleemi ees. Kuidas käituda koeraga? Ei julge teda lahti lasta, sest hommikusele metsa jooksmisele järgnes eile ka õhtune ja pikaajaline. Rihma otsa aga panna ei taha. Tõmbab mu pikali kindlasti. Looma jõud on tal. Küllap aega annab arutust, laman veel ja püüan selgusele jõuda.

Tegelt tahtsin rääkida, et käisime hiljuti matusel. Kas matustel või matusel? Kuidas on õige? Kui ei ole tegemist lapse, noore inimese, vägivaldse surmaga jne, siis mulle meeldib. Eriti, kui on ilusad inimesed, kes suhtuvad sinusse kui kallisse sugulasse. Kui saab laulda, kallistada inimesi, juttu rääkida...

Ilm oli päikseline, ärasaatmine toimus õues, puhkpillikvartett mängis ja inimesed olid ilusad, intelligentsed ja igatpidi meeldivad. Surnumatjal kandis halli habet ning me kutsusime teda omavahel härra Mauruseks.

Matustega on sama fenomen nagu iga üritusega, kus suhteliselt vähe inimesi - tundub elitaarne.


No comments:

Post a Comment