Wednesday, May 22, 2019

Inimsuhted

Inimsuhted on minu jaoks ühtpidi lihtsad ja loomulikud ning teistpidi ületamatult rasked. Loon suhteid sõrmenipsust, võtan inimesi kergesti omaks. Mõnikord juhtub, et juba esimesel kohtumisel annan endast kõik ära ja pärast pole midagi järel. Pole enam, mille pealt edasi suhelda.

Nii juhtus vist ka lesbidest kunstnikepaari puhul, kellest meedias juttu olnud. Need, kes tagakiusamise eest sõbralikku Eestisse põgenesid ja siin samasuguse Venemaa eest leidsid. Noh, sõbralik Eesti on nüüdseks naerukoht.

Mina muidugi kohe tormasin toetust avaldama ja meil oligi südamlik kohtumine ja ma sügaval südames tõesti tahtsingi Inna valmistatud ehteid. Ja mis kõige halvem, ma lubasin neid ka osta. Ja nüüd murdsin lubadust, sest tunnen, et ei vaja mitte midagi. Ma ei saa ju vägisi. Mu tujud ja tahtmised kargavadki niimoodi edasi-tagasi.

Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et meelt võibki muuta. Ei pea seda enam kuriteoks. Meeleolumuutused on pigem ikka diagnoos.

Hetkel tean väga täpselt, mida ma tahan. Helistan kõigepealt Gretele ja siis lähen kitkun kase alt võililled välja ning hakkan muru niitma. Ja suhtlen ainult koeraga.

No comments:

Post a Comment