Tuesday, May 14, 2019

Ainult headest asjadest

Kuna oli juba tänases seitungis üleval, siis riputan siia ka. :)



/---/

Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.
Juhan Viiding


Eks me otsi ju kogu elu seda oma osa siin laias ilmas. Arvan praeguses ajahetkes olevat leidnud. Just selles kevades, just sellises maailmas, just meie lähiümbruses... Ja see on - kõneleda vaid headest asjadest, leida positiivset igapäevaelust, ignoreerida pahatahtlikkust, altkulmu vaatajaid, ilkujaid ning kurjust. Tean, et selline jutt ei maksa praeguses üldises meelsuses mitte punast krossigi, aga laulan ikka, nagu nokk loodud. Nii väga meeldib kullaterakesi välja nokkida üleüldisest kõik-on-kõigi-vastu tumedast tõrvatünnist. Kes otsib, see leiab.

28. aprillil esitleti Jõhvi Mihkli koguduses kauaaegse pedagoogi ja kodu-uurija Ester Haljaste raamatut „Kõik taevad laulvad“, mis jutustab koguduse viimase köstri Richard Voldemar Söödi elust ning Jõhvi ajaloost. Autor avab uusi uksi kodukandi minevikku ja tuntud inimeste tegemistesse. Kirjutatu on pälvinud lugejate poolse sooja vastuvõtu. Mäletamine rikastab. Eriti meil Ida-Virumaal, kus olnuga sidet hoides hoiame ühtlasi elus ka eestlust. Raamat on saadaval koguduse kantseleis ja kirikus.

11. mail toimus Jõhvi gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Septembris saab kontserdimajas olema konverents „Gümnaasiumiharidus 100“. Eks segadust ole koolide ja lendude ja järjepidevusega, aga inimesed on ju ikka needsamad ja nagu põhikooli direktor Liina Mihkelson endiste õpetajate banketil tabavalt ütles: „Kohtumisrõõm on nii suur, nagu oleks tegemist suguvõsa kokkutulekuga.“ 

Kohtumisrõõm võis olla lausa kolmekordne – endiste klassikaaslastega, endiste kolleegidega, endiste õpilastega. Vilistlaste kokkutulek Ida-Virumaa kontekstis pole lihtsalt vilistlaste kokkutulek, vaid ka eestluse hoidmise vorm ja väljendus. Sellele viitas oma pöördumises vilistlaste eestkõneleja kindral Riho Terras, kes sidet kodukooliga väga tähtsaks peab.

Rõõme, äratundmist, meenutamist ja üllatusi jätkus. Noormees, keda mäletan põhikooli poisiklutina inimeseõpetuse tundidest, astus nüüd laval üles räpparina (minu poolt kindlalt hindele „viis“). Räpist rohkem üllatas aga see, et temagi juba vilistlane. Ah et siis nii palju vett on merre voolanud... Ja kui kaks minu õpetajakärjääriaegset gümnaasiumipoissi tolatsesid, kümme aastat hiljem ja kaalus tublisti juurde võtnud pereisadena, ikka vanamoodi (usun, et taotluslikult), siis võis seda pigem lõbusaks pidada.

Oli liigutav taas näha klassikaaslasi, keda pärast vanemate lahkumist igavikku ei seogi Jõhviga enam muud kui vaid kunagine kodukool. Nende elu on ammu mujal, kuid nad peavad tähtsaks kooli, õpetajate ja kaaslaste osa oma isiksuse kujunemisloos ning tulevad kohale. Ikka ja jälle. Sest ühte hoides on võimalik tormegi trotsida.

Kaitseväe õppus Kevadtorm, mis kulges suhteliselt rahulikult, on möödas. (Olen kursis põdravasikate ja muude probleemidega.) Helikopterid lendasid muidugi mürinal ja madalalt ning relvade tärin tegi ärevaks. Kaitsejõud küsisid luba toimetada meie kodu lähedal oma rasketehnikaga. „Kui te ikka ei taha, siis me ei tule,“ öeldi. Kuidas saanuksime vastata, et ärgu tuldagu? Et parem häiritagu kusagil mujal kedagi teist. Aga kui vaenlane maal (sülitan kolm korda üle vasaku õla), kuidas siis? Ei ole kaitsejõududele midagi ette heita, kahjud vaadati üle ja jäljed siluti. Pakuti sõdurišokolaadi ning kiideti me koduõue ilu.

Kevadtormijärgses vaikuses saabus emadepäev. Koduselt, aga südamlikult. Kui minusugune külalaulik saab sotsiaalmeedias oma emadepäeva teemalise luuletuse eest hulganisti positiivset tagasisidet (ka pärisluuletajatelt), siis teeb südame soojaks küll.

Ja lõpetuseks. Kolme kuu jooksul oleme fotograaf Margit Kurvitsaga külastnud paarikümmet Ida-Virumaa kodu (linnades ja maal) ning teeme seda veel kümmekond korda. Selleks, et Ida-Viru ilmasambad raamatusse raiuda. Tõsi. Raamatuid on maailmas juba niigi liiga palju, aga mäletamist vähe. Ja eestlasi on vähe kodumaakonnas. See on meie viis eestlust hoida. Jäädvustada need inimesed praeguses hetkes ning kiigata korraks minevikku. Aega, mil külad olid rahvast täis ning kõikjal kees elu. Nii mõnigi suguvõsa on olnud siin paikne Põhjasõja-eelsest ajast alates.

Juttu tuleb väga väärikas eas inimestestst, kes nüüdseks puhkavad tehtud elutööst, ja neist, kel veel jaksu Eesti elu edendamisel kaasa lüüa. See on raamat tavalistest tööinimestest kõige paremas mõttes ja kindlasti leiab iga tulevane lugeja säält mõne tuttava. Õieti on tegu justkui vana pildialbumiga, mis sisaldab hulganisti vanu ja väga vanu fotosid. Üks pilt räägib teatavasti rohkem kui sada sõna! Raamatu väljaandjaks on MTÜ Kultuuriveski. Materiaalselt on projekti toetanud Eesti Kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgrupp ning ja AS Kiviõli Kaubahoov, kuid hoogu on veel juurde vaja. Kui Sinu osa siin laias ilmas, armas lugeja, on toetada eestlust Ida-Virumaal, siis saad seda teha aidates raamatul ilmuda. (Täpsem info Ene Raudarilt või selle loo autorilt.)

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. /Juhan Liiv/




No comments:

Post a Comment