Friday, May 31, 2019

Müstilised juhtumised FB-s

Aeg-ajalt saan teateid, et see ja see on mu sõbrakutse vastu võtnud. AGA MINA POLE TEADLIKULT MINGIT SÕBRAKUTSET SAATNUD! Ei tunnegi sellist inimest. Vahepeal hakkas juba pisut kõhe, et mu konto omatahtsi tegutseb. No vähemalt kõik on normaalsed inimesed. Seni. Ptüi, ptüi, ptüi...

Mulle on ka väidetamisi kogemata saadetud, kui ma küsin, et miks. Siis ma teen veel seda trikki, et lehvitan inimestele. Kogemata. Sõrm libiseb üle ja ongi lehvitus kirjas. Nagu mingi maniakk. Sellised lood siinpool sood.

Sain äsja Uno Trummi ajaloolisest raamatust "Edise vasallilinnuse...." (ei mäleta pealkirja) teada, et Kotinuka on algselt Soontaga nime kandnud. Väga vana nimi, lõpukadu pole veel toimunud nagu sõnas maanteegi. Soontagasid oli palju. Viitab veelkord, et siin madal maa. Seda võin aknast õue vaadateski näha.

Ok. Aitab. Lähengi õue ja pildistan õitsva iluõunapuu üles ja siis aiapoodi lilli ostma, et homme surnuaiale sõita.

Wednesday, May 29, 2019

Ma tahaksin kodus olla


ma tahaksin kodus olla
kogu aeg
kuigi õunapuud
sel aastal ei õitsenudki
kui
siis õigetiba
aga kodus on
lilled
heinamaa
päikesepaiste

tahan palju magada
ja aiatöid teha
vähem

mõni läheb üle õue
ja kogeb rohkem
kui teine pool maailma
läbi käies
ütleb Fred Jüssi 
(umbes nii)

aga teie reisige
reisige
reisige...



Vanaema lapselaps

Sääl keset matuserahvast seisis vast kümnene blond poiss. Tumedas ülikonnas ja valges särgis. Väga šikk.Tundus, et temagi vajas kaastunnet. Mul tuli oma lapsepõlvest meelde, et mina oleksin vajanud. Vist.

"Kes sina oled?" küsisin, teades küll, kes, aga nime ei tulnud meelde. "Mina olen vanaema lapselaps," vastas poiss. Vanaema lapselaps! Milline vastus. Vanaema lapselaps... Sain nime ka teada.

Need ei olnud lahkunule ehk sobivad laulud, nagu ka surnumatja ise oma kõnes ära märkis. Tõepoolest. Need vanad kirikulaulud. Noh mulle igatahes muidugi meeldivad. Mina laulsin loomulikult täiel häälel, nagu ikka,  ja keskendusin suures osas hääle tekitamise tehnikale, et mitte nutma hakata. Nii ei näinudki hetke, mil kirst ära sõitis.

Aga mu laulu järgi sai Anu, kes mu ees istus, aru, et kohal olen. Mitu oli neid rõõmsaid taaskohtumisi sel kurval sündmusel, mis ei olnudki nii kurb, sest see poleks lahkunule meeldinud. Palju oli meenutamist ja Laivi ise vaatas kõike naeratades pealt. Fotolt.

Nüüd olen küll tühi ja väsinud.

Monday, May 27, 2019

Selle kevade hind


jah katusel koputab lind
nii intensiivselt ja kaua
ma tean selle kevade hind
on mitmele kirstulauad

kui rinna sees koputab hing
ega me eriti kuule
las metsade rohekas ring
neelab need sõnad ja tuule

las jalge all mullane pind
suudleb siis vihma ta suule
see katusel koputav lind
näe ära lennanud kuule

11-35-27-05-2019


Sunday, May 26, 2019

Täna

Õues on tuhat tööd. Poolteist tundi kraapisin peenraäärt, mille käigus tekkis uus peenar. Istutan sinna mingid hilissuvised õitsejad, ajaks, kui mu kiviktaimla maha rahuneb. Siis oleks vaja natuke värvi ukse ette. Mõni päev tuleb minna aiapoodi ja sõita ka ema hauale.

Kammisime ka koera, aga ta karv pole üldse lahti. Kõik see talvine kasukas on veel seljas täiesti kinni. No maitea...

Liisbet alustas just rohimist, aga siis hakkas sadama ja mul oli väga hea meel tuppa saada. Arvuti taha kirjutama ja Alide päevikuid lugema. Olen praegu aastas 1930 ja maja hakkab just valmis saama. Juba tuleb vili oma põllult ja puha.

Keetsin endale tatart ja leidsin mingi puljongitopsiku, sellise väikese kallerdunud kontsentraadi, Mariast jäänud. Majas pole süüa, sest Liisbetil on paast ja mina söön, mida leian. Puljongis keedetud tatart ja keefiri. Ma päris nälgida ei viitsi, ei näe mõtet kah.

Kontserdile minna ei viitsinud. Taas. Mulle piisab täiesti sellest, kui ma käin inimeste kodudes lugusid tegemas, aga lolli peaga tellisin piletid ühele suveetendusele. No tuleb siis minna. Õhta hilja ka veel, aga eks ma punnitan kuidagi.

Mõnes kohas on mul võilill poolde säärde, aga üldse ei häiri, sest kõik, mida akendest näen, on Viitsija madalaks sõitnud. Võilill õitseb küll, aga varreta. Nagu tähistaevas. Ilus küll.

Sajab. Mõnus.

Thursday, May 23, 2019

Kiri sealpoolsusesse

Sa siis läksidki... Olgu kerge su lend! Õnneks ei täitunud hirm, et laps leiab koju tulles eest su elutu keha põrandal lebamas. Ajaks, mil ta kohale jõudis, olid sa ilmselt juba kiirabiautos või EMO-s. Tänan saatust, et ta mind just sel hetkel sinu juurde juhatas. Sain veel korraks su pead silitada...

Ei pane kaastundeavaldust ajalehte ja salmikest oma nimega sinna juurde. See oleks nagu näitamine, et vat kus alles hoolisin. Samas... Kui mu isa suri, otsisin ajalehest just sellist lohutust, aga ei leidnud. Keegi ei teadnud või ei võtnud vaevaks. Kui see su last aitaks? Ei tea, ei tea...

Tänan, et sa julgustasid mind kirjutama. Tänan, et sa kõik mu raamatud ostsid. Nüüd on mul üks lugeja vähem. Ja üks koht vähem, kuhu alati olime külla oodatud. Naermised on meeles. Põhiliselt ongi meeles su naerud.

Eks ma tahaksin sulle ühte luuletust kaasa lugeda, aga kangesti tönnima ajab. Ei tea, kas tulen toime. Proovin ette ära tönnida ja ei planeeri järgmiseks nädalaks mitte midagi. Jään ootama, mil saan tulla sinuga hüvasti jätma. Maailma on nüüd jälle tüki vaesem.

Tänan, et olid...

Wednesday, May 22, 2019

Ära ikka teise eestlase õue peale mine!!!

Eile sai käidud kolmel õuel, kahel neist kutsumata. Esimesest viis tee juhuslikult mööda. Nägime kiirabiautot. Süda ei andnud rahu, pöörasime tagasi, et veenduda, mis lahti. Läksime tuppagi, seal tegutsesid meedikud. Silitasin korraks armsa inimese pead (tal olid silmad kinni) ega hakanud midagi seletama. Lahkusime raske südamega. Tean, et ta viidi haiglasse ja lähedased hoiavad mind kursis.

Teisel õuel olime oodatud kui omainimesed ning sinna jäime tundideks. Kohtumine oli kokku lepitud ja ette teatatud. Arenen iga päevaga. Sain just hiljuti teada, et üle kahe tunni pole sobiv külas ollagi. :) :) :)

Ja kolmandal täielik läbikukkumine!!! Ärge ikka ilma ette teatamata eestlase õue peale minge!!! Isegi mitte siis, kui on tuttav inimene ja piisav põhjus ning ainult korraks midagi küsida. Paar minutit ja püstijalu. Oli see vast õppetund! Milline jäine viisakus, mis tegelikult oli olemuselt sulaselge vaenulikkus. Ei uskunud oma silmi ega kõrvu. Mängisin misanstseeni naeratades maha.

Ja nüüd ma mõtlen selle üle. Täiesti rahulikult. Kas ma üldse võtan veel kontakti? Kahtlen. Sügavalt. Järelikult oli vale koht ja vale inimene. Õige tunned ju kohe ära, olen alati arvanud. Aga nüüd panin sügavalt puusse. Edaspidi olen ettevaatlikum.

Inimsuhted

Inimsuhted on minu jaoks ühtpidi lihtsad ja loomulikud ning teistpidi ületamatult rasked. Loon suhteid sõrmenipsust, võtan inimesi kergesti omaks. Mõnikord juhtub, et juba esimesel kohtumisel annan endast kõik ära ja pärast pole midagi järel. Pole enam, mille pealt edasi suhelda.

Nii juhtus vist ka lesbidest kunstnikepaari puhul, kellest meedias juttu olnud. Need, kes tagakiusamise eest sõbralikku Eestisse põgenesid ja siin samasuguse Venemaa eest leidsid. Noh, sõbralik Eesti on nüüdseks naerukoht.

Mina muidugi kohe tormasin toetust avaldama ja meil oligi südamlik kohtumine ja ma sügaval südames tõesti tahtsingi Inna valmistatud ehteid. Ja mis kõige halvem, ma lubasin neid ka osta. Ja nüüd murdsin lubadust, sest tunnen, et ei vaja mitte midagi. Ma ei saa ju vägisi. Mu tujud ja tahtmised kargavadki niimoodi edasi-tagasi.

Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et meelt võibki muuta. Ei pea seda enam kuriteoks. Meeleolumuutused on pigem ikka diagnoos.

Hetkel tean väga täpselt, mida ma tahan. Helistan kõigepealt Gretele ja siis lähen kitkun kase alt võililled välja ning hakkan muru niitma. Ja suhtlen ainult koeraga.

Monday, May 20, 2019

Kiiksuga

Enamus lugusid on kiiksuga. Ma ise olen. Kiiksuta on igav. Laman veel voodis, aken lahti ja mesimummid ning herilased lendavad sisse. Mesimummid aitan välja, herilased mõrvan. Jah, jäägu pealegi mu südametunnistusele. Sääl on küllaga muidki väärtegusid. Enamus enese teadmata sooritatud. Aga on, kindel see. Ei usu, et keegi oleks patuta, kuigi mõni nii väidab. Rumal on, seepärast väidab.

Olen probleemi ees. Kuidas käituda koeraga? Ei julge teda lahti lasta, sest hommikusele metsa jooksmisele järgnes eile ka õhtune ja pikaajaline. Rihma otsa aga panna ei taha. Tõmbab mu pikali kindlasti. Looma jõud on tal. Küllap aega annab arutust, laman veel ja püüan selgusele jõuda.

Tegelt tahtsin rääkida, et käisime hiljuti matusel. Kas matustel või matusel? Kuidas on õige? Kui ei ole tegemist lapse, noore inimese, vägivaldse surmaga jne, siis mulle meeldib. Eriti, kui on ilusad inimesed, kes suhtuvad sinusse kui kallisse sugulasse. Kui saab laulda, kallistada inimesi, juttu rääkida...

Ilm oli päikseline, ärasaatmine toimus õues, puhkpillikvartett mängis ja inimesed olid ilusad, intelligentsed ja igatpidi meeldivad. Surnumatjal kandis halli habet ning me kutsusime teda omavahel härra Mauruseks.

Matustega on sama fenomen nagu iga üritusega, kus suhteliselt vähe inimesi - tundub elitaarne.


Aja kulg

Juba 20. mai! Mõtlesin, et lähen oma hingekarjast tema sünnipäeval õnnitlema, aga meeldegi ei tulnud enne, kui FB-s pilte nägin. Poleks viitsinud ka. Üldse ei taha jalga kodust väljagi tõsta. Pidevalt on midagi vaja teha. Täna isegi liigutasin end.

Kõik pokaalid on pestud ja kappi tagasi tõstetud. Vanad eest ära võetud puitaknad on teise kohta tõstetud. Kui keegi vajab, siis mul on 14 suurt laia ja 28 kitsast ruutu. Nee kitsad pole muidugi geomeetrilised ruudud, vaid ristkülikud, aga noh aknaruut on aknaruut. Nii et tulge järele ja viige ära.

Koera pärast on megad ümberehitused. Kuum on ju. Vana betoonpõrandaga laudahoonet koristasin, et ta saaks sääl kuumaga varjus olla. LOOMULIKULT koguneb kohutavalt träna, kuigi me oleme mitu koormat vanarauda viinud aastate jooksul ja mina lõket teinud, aga ikka. Inimene on kohutav prügi tootmise aparaat.

Ketti tuli pikendada nii, et ulatab ümber nurga vaadata ja maapinda kindlustada, et ta kõike üles ei kaevaks, sindrinahk. Karva pole ikka veel ajama hakanud. Maitea. Millal siis? Sügisel?

Ja üldse. Täna jooksmise ja mängimise ajal pani putku jälle. Kuidas nii saab? Ütlen ilusti, et ole minu juures, loobin rõngast, hüüan ja vilistan, kui läheb kaugemale, kiidan ja annan maiust, kui tuleb kutsumise peale. Ja siis, vaatab vilksti silmanurgast ja paneb metsa. Ja veel kaks korda, käis vahepeal tiigis jahutamas ja jälle metsa! Mina olen ka koer oma sünniaastalt ja tean, kuidas kodu hoida.

Oh, nüüd ma pean minema saunatuppa vaatama kardina akna ette ja pildid seintele tagasi panema. Võib-olla täna. Võib-olla homme.

Wednesday, May 15, 2019

Millest tehti?


murul on okstest ja varjudest muster
nagu vana Haapsalu sall
ja sisse ploomipuu õitsevast uksest
murrab mesilind mürinal

porise tiigivee vagasel pinnal
peegeldub tärkavaid lehti
mäletad sina ehk millest ja millal
seekordne kevad küll tehti

17-52-15-05-2019


Kurbuseuss

Ta tulebki tavaliselt siis, kui kõik on hästi, keset päikselist kevadpäeva. Äkki on kõpsti kohal ja hakkab südant muljuma. Proovid igasugu asju. Lagritsakomme ja külma piima valge saiaga. Tõmbad voodile kerra. Proovid minna õue mingit tööd tegema. Ei midagi. Miski ei aita. Muudkui pigistab aga.

Helistad mehele, kas ta saaks koju tulla, sest sa ei jõua enam üksi olemas olla. Lihtsalt ei jaksa, noh! Lubab tulla. Muidu töö aitab alati, aga seekord mitte ei ole võhma. Kurbus on kõik ära söönud. Kurbuseuss.

Homme on kõik teistmoodi, siis teda pole. Küll ma juba tean! Küllap ma juba tunnen teda sindrit!


Tuesday, May 14, 2019

Ainult headest asjadest

Kuna oli juba tänases seitungis üleval, siis riputan siia ka. :)



/---/

Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.
Juhan Viiding


Eks me otsi ju kogu elu seda oma osa siin laias ilmas. Arvan praeguses ajahetkes olevat leidnud. Just selles kevades, just sellises maailmas, just meie lähiümbruses... Ja see on - kõneleda vaid headest asjadest, leida positiivset igapäevaelust, ignoreerida pahatahtlikkust, altkulmu vaatajaid, ilkujaid ning kurjust. Tean, et selline jutt ei maksa praeguses üldises meelsuses mitte punast krossigi, aga laulan ikka, nagu nokk loodud. Nii väga meeldib kullaterakesi välja nokkida üleüldisest kõik-on-kõigi-vastu tumedast tõrvatünnist. Kes otsib, see leiab.

28. aprillil esitleti Jõhvi Mihkli koguduses kauaaegse pedagoogi ja kodu-uurija Ester Haljaste raamatut „Kõik taevad laulvad“, mis jutustab koguduse viimase köstri Richard Voldemar Söödi elust ning Jõhvi ajaloost. Autor avab uusi uksi kodukandi minevikku ja tuntud inimeste tegemistesse. Kirjutatu on pälvinud lugejate poolse sooja vastuvõtu. Mäletamine rikastab. Eriti meil Ida-Virumaal, kus olnuga sidet hoides hoiame ühtlasi elus ka eestlust. Raamat on saadaval koguduse kantseleis ja kirikus.

11. mail toimus Jõhvi gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Septembris saab kontserdimajas olema konverents „Gümnaasiumiharidus 100“. Eks segadust ole koolide ja lendude ja järjepidevusega, aga inimesed on ju ikka needsamad ja nagu põhikooli direktor Liina Mihkelson endiste õpetajate banketil tabavalt ütles: „Kohtumisrõõm on nii suur, nagu oleks tegemist suguvõsa kokkutulekuga.“ 

Kohtumisrõõm võis olla lausa kolmekordne – endiste klassikaaslastega, endiste kolleegidega, endiste õpilastega. Vilistlaste kokkutulek Ida-Virumaa kontekstis pole lihtsalt vilistlaste kokkutulek, vaid ka eestluse hoidmise vorm ja väljendus. Sellele viitas oma pöördumises vilistlaste eestkõneleja kindral Riho Terras, kes sidet kodukooliga väga tähtsaks peab.

Rõõme, äratundmist, meenutamist ja üllatusi jätkus. Noormees, keda mäletan põhikooli poisiklutina inimeseõpetuse tundidest, astus nüüd laval üles räpparina (minu poolt kindlalt hindele „viis“). Räpist rohkem üllatas aga see, et temagi juba vilistlane. Ah et siis nii palju vett on merre voolanud... Ja kui kaks minu õpetajakärjääriaegset gümnaasiumipoissi tolatsesid, kümme aastat hiljem ja kaalus tublisti juurde võtnud pereisadena, ikka vanamoodi (usun, et taotluslikult), siis võis seda pigem lõbusaks pidada.

Oli liigutav taas näha klassikaaslasi, keda pärast vanemate lahkumist igavikku ei seogi Jõhviga enam muud kui vaid kunagine kodukool. Nende elu on ammu mujal, kuid nad peavad tähtsaks kooli, õpetajate ja kaaslaste osa oma isiksuse kujunemisloos ning tulevad kohale. Ikka ja jälle. Sest ühte hoides on võimalik tormegi trotsida.

Kaitseväe õppus Kevadtorm, mis kulges suhteliselt rahulikult, on möödas. (Olen kursis põdravasikate ja muude probleemidega.) Helikopterid lendasid muidugi mürinal ja madalalt ning relvade tärin tegi ärevaks. Kaitsejõud küsisid luba toimetada meie kodu lähedal oma rasketehnikaga. „Kui te ikka ei taha, siis me ei tule,“ öeldi. Kuidas saanuksime vastata, et ärgu tuldagu? Et parem häiritagu kusagil mujal kedagi teist. Aga kui vaenlane maal (sülitan kolm korda üle vasaku õla), kuidas siis? Ei ole kaitsejõududele midagi ette heita, kahjud vaadati üle ja jäljed siluti. Pakuti sõdurišokolaadi ning kiideti me koduõue ilu.

Kevadtormijärgses vaikuses saabus emadepäev. Koduselt, aga südamlikult. Kui minusugune külalaulik saab sotsiaalmeedias oma emadepäeva teemalise luuletuse eest hulganisti positiivset tagasisidet (ka pärisluuletajatelt), siis teeb südame soojaks küll.

Ja lõpetuseks. Kolme kuu jooksul oleme fotograaf Margit Kurvitsaga külastnud paarikümmet Ida-Virumaa kodu (linnades ja maal) ning teeme seda veel kümmekond korda. Selleks, et Ida-Viru ilmasambad raamatusse raiuda. Tõsi. Raamatuid on maailmas juba niigi liiga palju, aga mäletamist vähe. Ja eestlasi on vähe kodumaakonnas. See on meie viis eestlust hoida. Jäädvustada need inimesed praeguses hetkes ning kiigata korraks minevikku. Aega, mil külad olid rahvast täis ning kõikjal kees elu. Nii mõnigi suguvõsa on olnud siin paikne Põhjasõja-eelsest ajast alates.

Juttu tuleb väga väärikas eas inimestestst, kes nüüdseks puhkavad tehtud elutööst, ja neist, kel veel jaksu Eesti elu edendamisel kaasa lüüa. See on raamat tavalistest tööinimestest kõige paremas mõttes ja kindlasti leiab iga tulevane lugeja säält mõne tuttava. Õieti on tegu justkui vana pildialbumiga, mis sisaldab hulganisti vanu ja väga vanu fotosid. Üks pilt räägib teatavasti rohkem kui sada sõna! Raamatu väljaandjaks on MTÜ Kultuuriveski. Materiaalselt on projekti toetanud Eesti Kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgrupp ning ja AS Kiviõli Kaubahoov, kuid hoogu on veel juurde vaja. Kui Sinu osa siin laias ilmas, armas lugeja, on toetada eestlust Ida-Virumaal, siis saad seda teha aidates raamatul ilmuda. (Täpsem info Ene Raudarilt või selle loo autorilt.)

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. /Juhan Liiv/




Monday, May 13, 2019

Ida-Viru ilmasambad

Sellest tuleb Põhjarannikus ka juttu, aga ma räägin juba nüüd ja siin. Olen muidu öelnud, et sellist raamatut teeme? Kus Margit pildistab inimesed tänases hetkes üles, mina kuulan nad üle ja kirjutan loo, milles on fakte ja aastaarve, aga emotsioone ka ikka. Vahel kohe üsna palju.

On ikka päris eakaid ja nooremaid, veel tööealisi. Kõige rohkem olen ma leilis, kui näen inimeste sugupuud, mis algab Põhjasõja-eelsest ajast, aga elati ju ennegi ja ojast õlut joodi (see viimane on tsitaat kusagilt...) Suured võimsad suguvõsad. Paiksed. Igas peres kümmekond last. Suguvõsad omavahel läbi põimunud. Ihukarvad tõusevad püsti.

Novat, kaks kolmandikku intervjuudest ja lugudest on tehtud, aga ega rahata raamatut ilmuta! Kulka toetas ja AS Kiviõli Kaubahoov ka, aga veel on hoogu tarvis. Lihtsalt ütlen, et kui on inimesi, kelle süda valutab eestluse pärast Ida-Virumaal ja tahaks raamatut materiaalselt toetada, siis võib mulle helistada või kirjutada. Ekstrapost53@gmail.com või 51 70 589.

Toetajate nimed raiume raamatusse, kutsume esitlusele (kui see millalgi toimuma saab) ja raamatu anname ka. :)

Saturday, May 11, 2019

Emadepäev

Mul on alati olnud kaks ema. Pärisema on nüüdseks sealpool Linnuteed, aga ämmaemand Liis, kes mu vastu võttis, siinpool. Liis oli tollal noor praktikant ja jäi alatiseks meie perega seotuks. Elas isegi mitu aastat mu kodumajas. Siis oli elamispindu vähe ja eramajades üüriti kortereid.

Hiljuti kohtusime üle hulga aja ja nüüd suhtleme FB-s. Ja ükspäe läheme koffikusse, sest Liisil olevat minust üks foto, mida mul endal pole. Kus ma, tutt peas, saia hammustan. Tahan seda näha.

Liis kirjutas mulle ühe minu ema luuletuse, milles ma samuti ei tea, aga pean seda väga heaks. Surmkindel autorluses olla ei saa (99%), sest ise pole ma seda näinud. Võib-olla olen ja siis unustanud. Ühe sõna muutsin omavoliliselt.

Mu laps, sa tuled alati
ja alati ma ootan.

Kord tulid päris alasti, 
siis oskasin vaid loota...

/minu ema/


Thursday, May 9, 2019

Sünnipäev

Täna õhtul ma sünnin. Millalgi arvasin, et sünnipäev pole tähtis, et jäetagu mind rahule. Enam ma nii ei arva. Hetkel laman (nagu ikka), läppar põlvedel ja loen ning laigin FB-s õnnesoove. Mõtlen nendele inimestele, kes soovid saatnud ja rõõmustan.

Inimesed on praegu mulle palju olulisemad, kui neil aegadel, mil blogi kirjutama hakkasin ja selle pealkirjastasin. :) :) :)

Isegi, kui nende õnnesoov on puhas formaalsus. Isegi nüüd, kus olen oma vaadete pärast suhteliselt ebapopulaarne. Mina reeglina jään rahulikuks ning heatahtlikuks ega osale üleüldises sõimlemises. Ignoreerin.

Olge te hoitud, kes te mind täna meeles pidasite. Lähen ilmselt mõneks ajaks õuetöödele ja siis õhtul üheksa paiku ma sünnin...

Sunday, May 5, 2019

Õnnepalu ja Waltari

Kui ma Õnnepalu raamatuid loen, siis on kõik nii selge ja mõistetav, tunnen end väga hästi ja alati mõtlen, et küllap on ta mu lemmik. Mulle meeldib selline ellusuhtumine. Nii palju on tuttavat. Ja ta kirjutab ju palju pärisasjadest, et kuidas ta kusagil on ja mis juhtub ja mida ta mõtleb. Neid igavaid looduskirjeldusi võin lõputult lugeda.

Novat ja siis viis armas mees Pariisi raamatukokku tagasi ja tõi tasuta raamatute riiulilt Mika Waltari "Võõras mees tuli tallu". Raamatus on veel kaks lugu. Polnd kuuludki sellisest. Kirjanikku ennast küll teadsin ja "Sinuhe" oli mind aastaid tagasi vägagi raputanud. Nüüd siis loen ja naudin.

A muidu oli meil eile Kevadtorm üsna õue peal. Sõjamehed tahtsid oma rasketehnika meie juurde tuua, mitte meie maale, riigi reservmaale. Hakkasidki otsast tulema oma hiiglaslike maastikuautodega, aga siis tuli mingi jama. Saatsin armsa mehe küsima, et mis värk on. Sõdurpoiss vastas tabavalt: "Ega me sõja ajal ka ütle, mis viga on." No õige ju!

Maa oli pehme ja kõik see meeletu voor sai õnneks käsu lahkuda. Mul oli hommikul kell kaheksa uni läinud. Jooksime koeraga kahjusid hindama. Meie maal olid ringipööramise jäljed, aga mitte rööpaid. Need olid kaugemal, riigi maa peal, aga mitte väga hullud. Hiljem tuldi ja siluti needki ära ja anti sõdurite šokolaadi. :)

Meie oma kaitsevägi ju! Mul pole neile küll midagi ette heita.

Friday, May 3, 2019

Metsas

Arvasin, et täna vedelen voodis, aga õnneks kell kümme meenus, et pean ju koera ära jooksutama, sest kell üksteist alustab muruniiduk tööd. Parem kui nad ei kohtu. Sõidab väikseke siin nüüd lumega, aga tegelikult langeb vaid üksikuid helbeid.

Vaatasime siis koeraga metsa üle. Kuused olid lumest valged. Sääl ülal kõrgemal. Neliteist-viisteist  aastat tagasi sai tehtud harvendusraie. Selle tulemusena on alusmets väikest kuuske tuugalt täis. Mände mitte sugugi! Kahju! Aga olen mände aeda istutanud. Mänd on ikka see õige puu. Kuusk on rohkem varjuks tuule eest.

Kõrvalmets on täielik ürgmets, seda pole minu eluajal küll keegi majandanud. Vanad tüved risti-rästi maas. Ma isegi ei tea, kelle mets see on. Riigimets? Või sinu oma, Ivo? Sain aru, kui vähe mu introverdiajule on vaja. Pool tunnikest metsas ja küll! Kõik elamused käes.

A muidu on räige väsimu ja tüdimus. Ilmaelust. Eesti elust. Oma elust. Igapäevaelust. Tahaks magusat ja magada.

Ja üldse, kus on need sajad ja sajad lugejad Venemaalt, kes siin mitu nädalat ilma tegid? Kadunud... Ei huvita enam? Mis üldse inimesi tänapäeval huvitab? Ainult saast ja sitt? Ainult ärategemine ja õiendamine? Tõe ja õiguse tagaajamine?

Ei jõua ära imestada neid naisolevusi FB-s, kes päevast päeva saasta jagavad ja sitta võimendavad. Meesolevused ka muidugi. Postitasin täna sellise luuletuse:

Igaüks meist saab maailma paremaks muuta


kõndida paljajalu
ümiseda
mõnd viisi

lugeda Õnnepalu
mujal kodus
Pariisi

hoida hinged soojas sest
maikuu tõigi
taas talve

puudutatud Kõiksusest
sosistada
üks palve

15-13-3-05-2019

Mis te arvate, mitu laiki sain? Vähe.

Thursday, May 2, 2019

Sajab, sajab...


täna öösel lubati vihma
ehk on veel vara

vaikus

ei mingit solinat

kardinate vahelt
paistab kitsas hele triip

õues õitsevad
koogelmoogelkollased
priimulad
ja mururobot
puhkab just magamistoa
akna all
päevatööst

kusagil on vihm
ja minu uni
kus?

23-12-1-05-2019