Tuesday, April 16, 2019

Minu Notre-Dame

See oli aastal 1999, kui seitsmese seltskonnaga võtsime ette metsiku väikebussireisi Euroopasse. Oli ikka meid seitse või olen kellegi unustanud? Ei, ikka seitse, kui palju ma ka ei loeks. See oli see kurikuulus reis, kus varastati Vahemere ääres me buss ning jäime kes bikiinides, kes ujumispükstes randa, rannarätikud õlal.

See selleks. Ei viitsi kõike detailselt enam kirjeldada, aga see oli üks päris karm seiklus. Mulle isiklikult küll lõpuks väga lahe, sest jäin ainsana seltskonnast Pariisi, sest mind tuli päästma spetsiaalne selleks loodud päästemeeskond. Ka sellest ei viitsi lähemalt rääkida, kuigi oli tegemist mu elu lahedaima seiklusega.

Siis oli kõik veel juhtumata, kui ma esmakordselt Notre-Dami astusin, lühikeses kleidis ja kerges suvekübaras. Kuumal suvepäeval oli kirik nii kosutavalt jahe. Põletasime küünlaid. Oli eriline tunne, nagu ikka kirikute puhul. Aga Pariisis eriti, Jumalaema kirikus eriti. Quasimodo ja Esmeralda ja muu...

Ja äkki ilmus selja taha mingi turistide grupp, üks väike naine kiskus järsu liigutusega mu kübara peast, viskas põrandale ja sisistas: "We are in church!" "I know..." vastasin ja olin täielikus segaduses. Istusin kirikupinki ja muudkui nutsin ja nutsin... Tagantjärele arvan, et see oli märk. Eelteade, mis juhtuma hakkab.

Kirikust välja minnes nägin küll silte, kus meeste kaabudele, naiste kübaratele, koertele-kassidele ja veel nii mõnelegi asjale punane joon peale tõmmatud. Segaduses olen siiani. Ei tuleks selle päälegi, et kübaraga kirikusse minna ei tohi. Ikka kaetud peaga ju! Kuremäel panen alati mingi õhukese salli ümber pea.

Ja need maffiafilmid, kus lesed mustades kübarates katoliku kirikutes oma tapetud mehi leinavad???

No comments:

Post a Comment