Sunday, April 14, 2019

Kahevahel

Tänase "Kõigi Eesti Laulu" lõpuks tulid pisarad silma ja tundsin end nagu eelmise sajandi vabakslaulmise ajal. Peaaegu. Heldimuspisarad, sest inimesed on siiski ilusad ja head.

Olen kahevahel, kas kustutada oma sõbralistist saastajagajad ja mürgipritsijad. Veel mitte, sest osa on võimelised dialoogiks. Ootan veel. Osa on aga lootusetud ja nendele ei tasu oma energiat raisata. Hea meel oleks, kui nad ise lahkuksid. Mulle meeldib praegune info profiilipiltidel, sest nii ma tunnen ära omad, kellega kokku hoida ja positiivne sünergia luua.

Ma veel ei kustuta kedagi, sest äkki ollakse huvitatud kahest raamatust, mille juures osaline olen. Ei jõua ära oodata, mil saan esimese kohta neist avalikult teada anda. See on Jõhvi ajaloost ja mitte minu kirjutatud. Olen ämmaemand ja ristiema. Olgu öeldud, et mõlemad raamatud on seotud Ida-Virumaaga ning eestlusega siin.

Samas. Olen viimasel ajal oma armsas emakeeles nii palju kurja juttu pidanud kuulma ja lugema, et... Tahan öelda, et keelest veel tähtsam on sõnum ja toon ja meelsus.  Ma ei soovi, et ükski inimene mind mistahes keeles sõimaks. Ka otseselt mitte mulle adresseeritud agressiivsus häirib.

Ise proovin jääda rahulikuks avalikus ruumis. Siin ma jah plärtsun. Kui vihastun, siis kohe kirjutan välja ja pahameel lähebki üle. Ma ei vihka kedagi, sest vihkamine on destruktiivne ja sööb seestpoolt. Korraks vihastamine on aga nagu äike, mis õhu puhtaks lööb.

Seega. Põhimõtteliselt soovin olla pigem lepitaja rollis.

No comments:

Post a Comment