Sunday, March 17, 2019

Vanamuttide sümptomid

ALATI on mõnel avalikul üritusel vähemalt üks vanamutt, kelle telefon heliseb. Tavaliselt ei saa ta seda kotist kätte või hakkab poolihääli kõnelema või kordub helin taas, sest omanik ei oska aparaati hääletuks panna. Ootan juba ammu, millal minust saab selline vanamutt. Millal minu kord kätte jõuab. Viimasel ajal ma tegelt ei võtagi telefoni kaasa, kui kahekesi läheme, isegi käekotti ei viitsi alati tarida.

Aga feissbukis teen ma iseenda teadmata küll vanamuttide tegusid. Lehvitan inimesetele täiesti kogemata ja ilmselt saadan ka sõbrakutseid, sest aeg-ajalt vastatakse neile ja mina üldse ei mäleta, et oleksin saatnud, ei tunnegi inimest. Küllap olen noolega üle libisedes kogemata klikkinud.

Hiljuti saatsin ühele konkursile oma luuletuse ja lisasin vanuse (oli nõutud). Kusjuures valetasin enda aasta vanemaks. Seda juhtub minuga pidevalt! Mitte kunagi ei arva, et ma noorem olen, arvan, et olen nii vana, kui järgmisel sünnipäeval saan. Mind tänati ilusa luuletuse eest ja küsiti, kas võib lisada täiskasvanute kategooriasse. Ikka, vastasin, kuna teil ju eraldi vanurite kategooriat pole. :) :) :)

Ja kõigi nende lugude taustal ei tunne ma end tegelikult appsaluutselt vanurina, kuigi meelsasti end vanamutiks nimetan.

No comments:

Post a Comment