Friday, March 1, 2019

Põder, bljääd...

Mingis vanas eesti seriaalis, ma ei hakka igaks juhuks nime pakkuma, panen jälle puusse, ütles Eduard Toman, kui ta Volga kapotilt oli see hüppav põder ära murtud, just sellised sõnad. Loodan, et oli ikka Volga,, et oli ikka põder. Kahtlen igas viimases oma sõnas. Aga Eduard Tomani suust on need sõnad pärit. Kui ikka on selline inimene olemas... :)

Novat! Põder elab mul siin ja küll alles laastab! Haavad sobivalt kõrguselt ära kooritud, noored männid ka näritud. Hirmus loom! Koer haugub õhtuti küllap just tema pärast. Õnneks pole veel tuppa tulnud. Põder. Koer ikka vahel käib vanu aegu meenutamas.

Eile vaatasime Tõe ja õiguse ära. Napilt, sest just Krõõda sünnitamise pealt läks midagi nässu - pilt jäi seisma ja heli hakkas hakkima. Väikese Andrese nutt kostis nagu kanade kaagutamine. Inimesed ei naernud, istusid vagusi. Mina oleksin tahtnud plakatiga kusagile karjuma minna. Pärast veerandtunnist pausi saadi film siiski jooksma.

Üldise kiituse foonil võin öelda, et ma oleksin teistsuguse filmi teinud. Natukenegi helgema. Ikka väga sitt mulje jääb meist kui rahvast selle teose põhjal, aga küllap see nii ongi. Peeglisse olevatki raske vaadata.

No comments:

Post a Comment