Wednesday, March 13, 2019

Emakeelepäeva lauba

Kirjakeel pole kellegi emakeel, ütles täna viru keele praktiseerija ja eestseisja Suokass. Tõsi. Kuid mina ei teagi, mis on minu emakeel. Põhja-Tartu keel siis, kust vanemad pärit. Segunenud kohaliku keelega. Pealegi on mul üldse oma keel - räägin ja kirjutan nii, nagu parajasti tahan. Ega enam suurt reeglitest hooli. K, p, t peaks muidugi paigas olema.

Tihe päev täna. Kutsuti mu armsasse gümnaasiumi, kus viimati õpetasin. Mäletavad ja aktsepteerivad, seepärast kutsuvad. Mul oli tore. Ja paarkümmend vabatahtlikult kohale tulnud gümnasisti ka nähtavalt ei igavlenud. Telefonis ei olnud ninapidi kohe mitte ükski.

Üks poiss luges mu luulet. Oli raamatukogust raamatu võtnud. Õpetaja soovitusel muidugi. See oli ülilahe. Veel kaks olid nina mu raamatutesse pistnud, aga suure osa ajast lobisesin muidugi mina. Mul seda edeva inimese juttu tuleb ju nagu paisu tagant.

Kohale minnes selgus, et nende tunnid pole mitte 45, vaid 75 minutit. Selle olin unustanud, aga aeg ei osutunud probleemiks. Kogesin üle hulga aja koolimelu. Väsitav, aga omamoodi nostalgiline. Muidugi, selles hoones lähen ma kohe hulluks, sest põrand on siiru-viiruline, seinad kirjud ja liikumine erinevate tasapindade vahel ringikujuline. Õhh!

Ja nüüd varsti säädime end kolmandale üritusele.

No comments:

Post a Comment