Friday, March 29, 2019

Introverdil on igav

See ei ole võimalik, aga näed! Ärkasin suht vara, käisin koeraga õues. Riisusin lumevabasid kohti, tema jooksis punase rõngaga. Poole tunniga on keel külje peal ripakil ja väsinud. Siis läheb ulakaks, hakkab hüppama. Määris mu karupüksid ära. Hambapesust ei tule meil midagi välja. Niisama laseb küll oma kihvu uurida, aga niipea, kui hambahari pastaga mul käes, siis pole üldse mõtete temaga vaielda.

Kell kaksteist helistas Velda. Olimegi teineteisest mööda rääkinud! Nad ootasid meid juba täna, aga jutt oli järgmise nädala reedest! Minu viga, mõtlesin üle helistada ja täpsustada, aga sinna see jäi. Vabandasin ette ja taha. Jäime ikka sõpradeks.

Vahepeal koputasin surnud draakonipuu köndi potist välja. Pott oli juuri täis. Võib-olla suri nälga. Ma arvasin, et ülekastmisse. Siis käisin jälle õues ja lõikasin hortensiate õisikud ja ogaputke ja teravaõielise kastiku varred maha. Muu on juba sügisel lõigatud. Lumi- ja märtsikellukesed õitsevad. Mõnes kohas on ikka väga paks lumi veel.

Niisama koeraga metsa kolama minna pole tahtmist. Pole kohe selline kolaja tüüp. Tahaksin midagi teha, aga ei leie ei tegevust ega asu.

Thursday, March 28, 2019

Janele

Jane on läinud. Teadsime, et see juhtub, aga millal... Mõned päevad tagasi nägin FB postitusi Leedust. Mõistsin, et ta on teel. Täna tuli siis sõnum. Jane blogis Halavere on hüvastijätukiri. Loen seda veelkord. Oma luuletuse saatsin Janele juba mõni aeg tagasi. Veebruaris ilmselt.


Janele

Kuhu ja kuidas
me täpselt kord läheme,
seda me ette ei tea...

Aga kui teada,
et jäänud on väheke,
olgu see rõõmus ja hea!

Nuttude vahele
mahtugu naerudki,
kallistus juhtigu kätt.

Lõpuks on niikuinii
murtud ju aerudki,
siis jääb vaid hüvastijätt...

15-27-18-02-2019

Ilusat lendu ja kohtumiseni, päikesenaine!

Monday, March 25, 2019

Sõprusest

Muidu ja feissbukis. Pidin kahjuks mõned oma sõbralistist eemaldama, sest no ei saa lubada, et läbi minu võimendub saast. Vaata ja imesta! Üldse ei tahaks inimestest halvasti mõelda, aga muud ei jää üle. Hakkan vist.

Feissbukis on sellised, kes mitte iial ei raatsi sulle ühtki laiki panna, aga kui miski ärritab, siis on kanged mehed kommenteerima. Sellised pole ju sõbrad? Elementaarne on esitada oma manifeste ikka oma ajajoonel, mitte kellegi teise postituse kommentaarides.

Siis sellised, kellest tead, et nad sõimavad. Ei mäletagi, millal keegi oleks mind näkku sõimanud, aga need tagaselja sõimamised tulevad ju välja. Ei maksa ennast kulutada ja sellistele sõprust pakkuda. Ei paranda sellega maailma sugugi.

Õnneks on arvutusmassinal need nupud ja saab ära kustutada selle, mida ei taha oma seinale rippuma. Ja jääda rahulikuks, tasakaalukaks, mitte ilmatargaks...


Sunday, March 24, 2019

Lugupidamisest

Mind teeb kurvaks see lakkamatu sõim üksteise aadressil. See ilkumine ja väljanaermine. A no mida mina teha saan? Ignoreerida. Ise mitte kaasa minna. Mitte õli tulle valada. Aga ikkagi. Muidu justkui intelligentsed inimesed, aga no nii sita ütlemisega. Ikka sääl (ei sa kirjutada "seal", siis oleks nagu seaga (siga) tegemist) va feissbukis.

Ma olen raudselt seda meelt, et rahulikuks ja viisakaks jäädes on kasu ja mõju suurem. Kui oled ise lugupidav teise suhtes, siis reeglina vastatakse sulle samaga. Jaah, mulle meenub kooliaeg, kui veel õpetaja olin. Mina näitasin ikka esimesena kõurikutele, et pean neist lugu, siis oli ka vastu oodata. Aga lugupidamise ajad on vist maailmas otsa saanud. Tulnud on igavese õiendamise ja plõksimise ja sõimamise ajastu.

Egas midagi. Elame selles ajas, mis antud.

Friday, March 22, 2019

Hakkan väsima

Juba nädal olen olnud aktiivne vabadusvõitleja. Sellest hetkest, kui sain teada, et valgete südamete aktsioon on tulemas. Olen olnud sõnumikandja. Viimasel ajal aga lausa barrikaadidel Jõhvi ja Ida-Virumaa eest.

Ja siis kirjutab Indrek Kalda mulle postituse alla: Minuni on jõudnud kurb tõdemus,et Ida Virumaal on valdavaks keeleks vene keel ja üsna tuntavalt ka vsjo nashe meelsus.Kahjuks on nii ja mittenägemine asja olematuks ei tee.Ei tahtnud ega taha sellist Eestit-lagastatut ja demoraliseeritud asukatega maad.Samas, jõudu eestluse hoidmisel!

Ahaa! TEMA ei taha sellist Eestit! Aga las mina elagu siin ja hoidku eestlust, eksole? See sobib. Ja olgu hästi hoitud nende jaoks, kes siis inspekteerimas käivad. Meele teeb mõruks, kuidas nõrgemaid ei hoita. Meid siis siin Ida-Virus. Eestlased oleme ju - tahame omaette elada ja läbi ei saa - andresed ja pearud. Mõistan küll. Olen ise samasugune. 

Marurahvuslane siiski mitte. See jäi nõukogude aega maha. Nüüd ma tahaksin ikka avarama pilguga maailma vaadata.Tegelt olen lihtsalt väsinud. Proovin puhata ja raamatut lugeda, aga ikka vahin sinna lolli feissbukki...


Tuesday, March 19, 2019

Valgete südamete sadu

Juhtus see, mida ammu pole juhtunud - ma ei saanud silmatäitki magada. Emotsioone oli palju, aga ikkagi... Äkki ma lihtsalt unustasin õhtul tablette võtta. Kell kuus tulin lõpuks voodist välja. Jumalast valge päev õues. Teised magavad veel. Jõin kohvi ja sõin, et kella kümneni vastu pidada ja üks intervjuu ära teha ning katsuda enam-vähem adekvaatne olla.

Vaatasin oma sõbralisti läbi - kurvastavalt vähe valgete südametega profiilipilte leidsin. Ok. Mõistan, et kõik ei saa ega taha ega peagi end sildistama. Minugagi juhtus see esmakordselt. Paljud pole ehk kursiski või hoiavad lihtsalt eemale. Küllap oleksin isegi hoidnud, kui see poleks mind nii lähedalt ja isiklikult puudutanud.

Aga iga valge süda mu sõbralistis teeb rõõmsaks. Minu jaoks on see praegu kõva näitaja. Väga rõõmustas mind Triin Soomets oma südame ja luuletusega. Võimas naine! Eriti nii igaval taustal, kus kirjainimesed (need, kes minu listis), vaikivad targu. Imestan. Näitlejad ja muusikud näivad palju aktiivsemad, kuigi ka nende hulgas on kõrvalehoidjaid ja marurahvuslasi.

Jah, tunnistan ja tunnen, et rahvas on praegu suures plaanis vähemalt kaheks jaotunud. Ega minagi neid ühendada saa. Ju siis on asi nii kaugel. Nii palju saan küll teha, et viha ei õhuta, rõhun rohkem armastuse peale.

Eile Martin Helmet kuulates mõistsin, et olen oma valge südamega õige valiku teinud. Aborditeema on see, mida neil meestel (ja meestel üldse) ei maksaks puutuda. Vastata naistearstide seltsi kirjale sellise arrogantsusega üle õla - tapate sündimata lapsi ja rikute hippokratese vannet. Taolistest meestest ei saa ma mitte kuidagi lugu pidada.

Usaldan hoopis rohkem noori tarku naisi. Mõistlikke ja arenenud mehi ka loomulikult. Selliseid, kelle arvates ei ole naise koht pliidi ja rusika vahel. Selle mõtte lugesin kunagi välja ühe soome kirjaniku raamatust. Karm.

Süda


Joonistad
südame piirjoone
rannaliivale
lumele
udusele aknaklaasile
aurusele peeglile.

Joone sees on
unistused
armastus
rõõm
rahu
igatsus
ja palju ruumi.

Süda ei tohiks kunagi
täis saada.

13-57-19-03-2019



Monday, March 18, 2019

Kummaline aeg


Kummaline aeg
on inimesed
kõiges kahtlema pannud
ja kurjaks muutnud.
Kes paljajalu võtabki
ja mööda maad käib
ning armastust kuulutab,
võib kiviga visatud saada.

Isegi mitte pimedast nurgast,
vaid keset valget päeva
oma tuttavate hulgast
tulevad kollid ja trollid,
väänavad sõnad sõlme,
moonutavad mõtteid,
ilguvad ja irvitavad,
naeravad välja ja üle.

Oh jah,
see kummaline aeg...
Ehk veel pöörab.

12-27-18-03-2019

Sunday, March 17, 2019

Kõigi Eesti

Vist esimene kampaania, milles ma nii aktiivselt osalen. Ilmselt seetõttu, et voodis pikali ja läppar põlvedel on seda väga mõnus teha. Kui peaks päriselt püsti tõusma ning tegutsema, siis ei viitsiks. Küllap ma ennast juba tean.

Mine vaata feissbukilehele Kõigi Eesti ja kui sulle sobib, märgi meeldivaks. Kui sulle sobib, postita endast ka mustvalge sõnumiga pilt, nagu minu ajajoonel on. Kui sulle sobib, märgista oma profiilifoto südamega.

Kui sulle sobib.

Vanamuttide sümptomid

ALATI on mõnel avalikul üritusel vähemalt üks vanamutt, kelle telefon heliseb. Tavaliselt ei saa ta seda kotist kätte või hakkab poolihääli kõnelema või kordub helin taas, sest omanik ei oska aparaati hääletuks panna. Ootan juba ammu, millal minust saab selline vanamutt. Millal minu kord kätte jõuab. Viimasel ajal ma tegelt ei võtagi telefoni kaasa, kui kahekesi läheme, isegi käekotti ei viitsi alati tarida.

Aga feissbukis teen ma iseenda teadmata küll vanamuttide tegusid. Lehvitan inimesetele täiesti kogemata ja ilmselt saadan ka sõbrakutseid, sest aeg-ajalt vastatakse neile ja mina üldse ei mäleta, et oleksin saatnud, ei tunnegi inimest. Küllap olen noolega üle libisedes kogemata klikkinud.

Hiljuti saatsin ühele konkursile oma luuletuse ja lisasin vanuse (oli nõutud). Kusjuures valetasin enda aasta vanemaks. Seda juhtub minuga pidevalt! Mitte kunagi ei arva, et ma noorem olen, arvan, et olen nii vana, kui järgmisel sünnipäeval saan. Mind tänati ilusa luuletuse eest ja küsiti, kas võib lisada täiskasvanute kategooriasse. Ikka, vastasin, kuna teil ju eraldi vanurite kategooriat pole. :) :) :)

Ja kõigi nende lugude taustal ei tunne ma end tegelikult appsaluutselt vanurina, kuigi meelsasti end vanamutiks nimetan.

Saturday, March 16, 2019

Kui ma vaatan Eesti elu


Kodus muudkui kakeldi,
igal oma õigus.

Lihunikul
puss
alalõpmata
verest tilkumas,
turueidel
ilmastilma kurjad sõnad suus,

rusikad õigust mõistmas,
sõim söögipalveks.

Kes kaela kandis,
see laia maailma läks
paremat otsima.

Lõpuks kahjutuli
kojad hävitas.

Tuleasemel
laulmas vaid tuul
ühes kaunis
ärapõlenud salakeeles...

13-10-6-01-2019




Wednesday, March 13, 2019

Emakeelepäeva lauba

Kirjakeel pole kellegi emakeel, ütles täna viru keele praktiseerija ja eestseisja Suokass. Tõsi. Kuid mina ei teagi, mis on minu emakeel. Põhja-Tartu keel siis, kust vanemad pärit. Segunenud kohaliku keelega. Pealegi on mul üldse oma keel - räägin ja kirjutan nii, nagu parajasti tahan. Ega enam suurt reeglitest hooli. K, p, t peaks muidugi paigas olema.

Tihe päev täna. Kutsuti mu armsasse gümnaasiumi, kus viimati õpetasin. Mäletavad ja aktsepteerivad, seepärast kutsuvad. Mul oli tore. Ja paarkümmend vabatahtlikult kohale tulnud gümnasisti ka nähtavalt ei igavlenud. Telefonis ei olnud ninapidi kohe mitte ükski.

Üks poiss luges mu luulet. Oli raamatukogust raamatu võtnud. Õpetaja soovitusel muidugi. See oli ülilahe. Veel kaks olid nina mu raamatutesse pistnud, aga suure osa ajast lobisesin muidugi mina. Mul seda edeva inimese juttu tuleb ju nagu paisu tagant.

Kohale minnes selgus, et nende tunnid pole mitte 45, vaid 75 minutit. Selle olin unustanud, aga aeg ei osutunud probleemiks. Kogesin üle hulga aja koolimelu. Väsitav, aga omamoodi nostalgiline. Muidugi, selles hoones lähen ma kohe hulluks, sest põrand on siiru-viiruline, seinad kirjud ja liikumine erinevate tasapindade vahel ringikujuline. Õhh!

Ja nüüd varsti säädime end kolmandale üritusele.

Tuesday, March 12, 2019

Mure oma mälu ja varese varvaste pärast

Meil käib siin mitu päeva aktiivne varesefestival, mis seisneb selles, et kusagil on surnud ja jäätunud vares, mille osi koer koju tassib. Ükspäev tõi tiiva. Ega ta ole nõus oma saaki loovutama, ilgelt peab maiustustega meelitama. Sain tiiva kätte ja põletasin suures ahjus ära - siis on selge, et ta seda enam üles ei leia. Jumal teab, milliseid parasiite või haigusi see vares edasi anda võib veel pärast oma surmagi.

Täna toodi siis konksus varvastega koib. Kordus sama trall. Sain koiva kätte ja panin ahjupuude juurde sinna väikesesse ruumi, kus ahjusuu asub. Et kui linnast tagasi tulen, siis panen kütte. Nüüd juba ahi köebki, AGA VARBAID MA ENAM EI LEIDNUD!!!! Kuhu need said siis? Osa puid jäi veel hunnikusse, äkki on vajunud nende alla? Hulluks ajab mind selline asi! Kus mu varesevarbad on???

Kui ma leian, ma teatan teile kohe.

***
Mõni minut hiljem. Õigesti öeldakse, et kadunud asja peab kõva häälega kutsuma. Läksin veel korra vaatama ja seal ta oligi  - halgude vahel. Nüüd juba grillib.


Sunday, March 10, 2019

Pole ju palju tahetud?


Et ise võiks laulda. Penita.
Et naba paigast ei venita.
Et mõtted sünniksid vihata.
Et mõista, loota ja ihata.

Et ilma mõnava pilata
ja kahjurõõmsate kilata,
vaid hoopis mõlema aeruga
paat randa juhtida. Naeruga.

Et olla puhtama hingega
ja päevad madala pingega.
Siis tehtu vähema vahuga
saaks valmis. Südamerahuga.

18-42-9-03-2019





Friday, March 8, 2019

Minu naistepäev

Et ma naine olen, tean ma iga jummala päev. Mõtlesin, et panen kohe hommiku kodust minema, et seda möla feissbukis mitte lugedagi. Aga tegin enne minekut ikka korraks lahti ja jagasin isegi kahe aasta tagust luuletust.

Ja siis läksin. Mööda poode käima. Nii harva, kui seda teen ja nii vähe, kui neid poode meil üldse alles jäänud on!!! Siiski ostsin ilgelt tavaari - kleidi, koti, prillipoest mingid paremat sorti päikeseprillid, mis ka silmi kaitsevad, ja aksessuaare. Pole viitsinud hakata vaatamagi veel. Seisavad alles kompsuga diivaninurgas.

Salongis sain kulmud pähe ja pokaali vahuveini. Oli lahe atmosfäär ja puha tuttavad inimesed.

Koju jõudes olin nii väsinud ja näljane, et pistsin kohe nahka pannitäie eilseid vorste ja hõõrusin endale pool pakki võid roosuhkru ning kardemoniga. Pole siis ime, et ei tahtnud minna üritusele, kus piitspeenikesed modellid näitavad ilusaid kleite.

Olen rasvane nagu üks korralik hüljes ja natuke on süda paha ka.

Wednesday, March 6, 2019

Verev kontpuu


Veretab ja vaatab
öösel sadanud lund.
Kõik need olnud aastad,
kõik see minut ja tund.

Öösiti vaatab kuud,
tühjalt kes tümiseb.
Avab vereva suu,
hääletult ümiseb.

11-43-6-03-2019


Tuesday, March 5, 2019

Mitu päeva migreeniga

Tabletid ei aita, nutmine ja enesehaletsus samuti mitte. Külm kompress natukene. Vahepeal tundub, et söömine ja joomine ka, aga siis hakkab jälle iiveldama ja ei taha midagi suu sissegi võtta.

Õnneks saan minna üles kütmata tuppa, kus polegi väga külm, koguni +10 kraadi. Võtan peale kolm tekki ja saan magada. Kehal on soe ja peal külm. Tuleb olla külmas, pimedas, helideta ja liikumiseta ruumis. Siis laseb olla ja magada. Järgmine võimalus on minna peadpidi lumehange, aga see on mul alles reservis. Väga ekstreemsete juhtude tarvis.

Olge terved!


Monday, March 4, 2019

Päris paras mulle

Üle tüki aja omad vitsad peksavad. Valusasti. Sõna otseses mõttes. Peavalu kestab eilsest õhtust saadik, muudkui neelan valuvaigisteid ja iiveldan. Pill tuli pika ilu peale. Ja ilu polnudki pikk. Üks tore külaskäik.

Vat see on, kui leidub lahedaid inimesi, kelle kodus tunned end nii hästi, et unustad sootuks, mida sa võid endale lubada ja mida mitte. Lased endale muudkui aga pudelite kaupa head veini valada ja maitsvat toitu tõsta ja muudkui lobised ja muudkui naerad... Ja oled lõpuks purupurjus. Enne, kui arugi saad.

Ja siis on migreen kohal. Vein teeb seda mulle. Nagu ma ei teaks! Nagu ma ei teaks, et karistus järgneb, kui ma ennast täiesti vabaks lasen. Vat, pole põhjust olnud tükil ajal, aga eile küll võtsin maski maha ja jala pidurilt.

Nüüd ma siin katsun välja praavida ja ellu jääda, Ja kui sa peaksid lugema, Riina, siis tea, et üks parimaid õhtuid üle hulga aja. :)

Friday, March 1, 2019

Põder, bljääd...

Mingis vanas eesti seriaalis, ma ei hakka igaks juhuks nime pakkuma, panen jälle puusse, ütles Eduard Toman, kui ta Volga kapotilt oli see hüppav põder ära murtud, just sellised sõnad. Loodan, et oli ikka Volga,, et oli ikka põder. Kahtlen igas viimases oma sõnas. Aga Eduard Tomani suust on need sõnad pärit. Kui ikka on selline inimene olemas... :)

Novat! Põder elab mul siin ja küll alles laastab! Haavad sobivalt kõrguselt ära kooritud, noored männid ka näritud. Hirmus loom! Koer haugub õhtuti küllap just tema pärast. Õnneks pole veel tuppa tulnud. Põder. Koer ikka vahel käib vanu aegu meenutamas.

Eile vaatasime Tõe ja õiguse ära. Napilt, sest just Krõõda sünnitamise pealt läks midagi nässu - pilt jäi seisma ja heli hakkas hakkima. Väikese Andrese nutt kostis nagu kanade kaagutamine. Inimesed ei naernud, istusid vagusi. Mina oleksin tahtnud plakatiga kusagile karjuma minna. Pärast veerandtunnist pausi saadi film siiski jooksma.

Üldise kiituse foonil võin öelda, et ma oleksin teistsuguse filmi teinud. Natukenegi helgema. Ikka väga sitt mulje jääb meist kui rahvast selle teose põhjal, aga küllap see nii ongi. Peeglisse olevatki raske vaadata.