Monday, February 18, 2019

Vässu

Libe, raisk! Labida najal kõndisin naabri väravani, et selle posti külge tuhakott riputada. Naabrinaine, kes talvel linnas elab, vajab tuhka oma eelkülvide tarvis. No pole mul kahju talle seda anda. Ta eksmees, mu naabrimees, viib tuhakoti kohale. Eksmehe tuhka naine ei usalda, küll aga minu oma.

Siis liivatasin tee tagauksest puusarasse. Meil öeldakse ikka sara, mitte kuur. Tassisin paar sületäit puid. Koeral oli mõnus joosta, sest lumi kannab. Ütlesin, et kasutagu võimalust, sest varsti on jälle plusskraadid ja siis sumpab kõhuni sees, aga see annab muidugi vajalikku füüsilist koormust. Olen Mörksi ruudukujuliseks söötnud.

Tee on nii libe, et jääkamakaga saab curlingut mängida. Pole vaja nühkida ega midagi. Lased kamaka libisema ja Mörks tormab järele, pidurdades käib käntsa ja meil on lõbu laialt.

Appi, kui väsinud ma olen. Eelmisel nädalal kolm intervjuud, mis kohe jutuks kirjutasin, üks kirjanikuga kohtumine, üks külaskäik väga rohke veinijoomisega, hambaarsti külastus, raamatuesitlus (mitte minu) ja eilne luuleõhtu. Normaalsed inimesed elavadki nii. Lisaks käivad ka veel tööl ja kooriproovis ja joogatrennis.

Pean välja praavima selle vässu. Positiivsed emotsioonid väsitavad introverti. Mind kohe eriti.

No comments:

Post a Comment