Thursday, February 21, 2019

Pamuk, Pamuk...

Kogu süü lasub Leal ja Eeva Pargil. Vat Lea paneb raamatukogus muudkui neid raamatuid lapiti riiulitele välja ja siis on nii mugav vaadata ja leida kohe, et seda ja seda tahan lugeda. Ja siis võtangi sealt. Ja Eeva Park, kui ta meil külas käis, vaatas samuti neid riiuleid ning ütles tunnustavalt, et Pamuk ja puha teil siin...

Ma põld Pamukist kuulnudki, olgu ausalt öeldud. Või teine võimalus, olin, aga juba unustanud. Vist ikka olin. Olin jah tegelt ikka.

No ja nüüd ma loen ja mõtlen, et türgi seriaalide vaatamisest oli päris palju kasu loetu mõistmisel. Lugemine edeneb rõõmsasti. Küll mitte hetkel, kuigi oleks mõni tund aega, aga olen lugemiseks liiga erutet. Esiteks laskis mul koer hommikul jalga - lumi kannab, hea tõmmata piki välja ja mööda metsloomajälgi.

Jõudsin juba mõelda, et kui nüüd tagasi ei tule (ptüi, ptüi, ptüi), siis mina enam koera ei võta. Helistasin juba armsale mehele ja kamandasin ta külavahele ringi sõitma ja koera otsima. Aga tagasi tuli!

Teiseks olen valmis, et "Saja loo" näituse avamisele minna. No sääl ripub minugi meeletu suur foto. Äärmiselt naturaalne - iga korts, kortsuke ja udemeke ning nahadefektid on näha.Mul polnd meiki ka ega midagid. Appsaluutselt naturaalne, ei mingit töötlust. See oli neil taotluslik ja mida mul öelda. Ise toppisin end sinna.

Hakkan sättima siis.

No comments:

Post a Comment