Monday, February 4, 2019

Kohustuslik kirjandus

Mul on tegelikult pooleli Rein Veidemanni "Tund enne igavikku", aga blogi vaadates nägin, et keegi on lugenud "Väikest valget kirikut" maikuust 2014. Hakkasin siis ka. Elasin oma armsate tegelaste elu jälle läbi. Armastan neid ja nende elu ja nende lugusid. Martsipani tahaksin ka. Just sellist kuivanut, nagu väike Eliisabet selles jutus sööb.

Üldse on kasulik ennast aeg-ajalt üle lugeda. Kui Helvi ütles, et teda kummitab "...elatud elude kukrus alles vaid tühine penn...", lappasin ma oma luulekogusid ja polnud õrna aimugi, millisest ma selle peaksin leidma. Täna lõpuks siis leidsin ja hoopis ootamatust kohast. Üldse ei mäletanud. "Hopsti üle vikerkaare". Selles.

Ja siis hakkas mul endal kummitama "...olen nii pagana laisk ja vaba..." Selle leidsin rutem, aga samuti polnud meeles, millises luuletuses on. Nüüd tean. See on kogus "Kõik on tähtis" pealkirja all "Narva-Jõesuus".

Õues käies tõmbasin karupüksid (kašmiirvillased küll) saabaste peale nagu lapsepõlves, sest lumi on sigasügav. Pärast olid püksid lumepaklas ja ma ei tea, kas ma mõtlesin selle sõna kohapeal välja. Ei usu, küllap ema nii ütles, kui ta meid enne tuppa laskmist luuaga rookis. Selle vana hea okstest luuaga.

Vaatasin ÕS-ist. Paklane tähendab takust.


No comments:

Post a Comment