Saturday, January 12, 2019

Peapiiskop teab ise, millal ja kas tema laulab

Oo jah! Aastakümneid tagasi olin noor ja arglik organist. Peapiiskop tuli mingile tähtsale sündmusele. Kõigepealt turtsus ta, et autojuht on nii liikluskuulekas, et peapiiskop pidi sõitma veoauto sabas. Tundus kole pirtsakas avaldus.

Siis küsisin, kas ta laulab liturgiat. Vat meie pastor ei laulnud, aga kui keegi laulis, siis ma pidin teadma, et vastavat saadet kaasa mängida. A ma ei osanud end ka arusaadavalt ja selgelt väljendada. Siiamaani ei oska. Sellepärast siin iga päev kirjutamist õpingi.

Peapiiskop ignoreeris korduvalt mu küsimust, kuni lõpuks teatas taevasest (või veel kõrgemast) kõrgusest: "Peapiiskop teab ise, kas ta laulab!" Mitte ei mäleta, mis lõpuks sai, aga justkui on selline mälestus, et hakkas lambist laulma ja mina siis ruttu sekundeerisin vastava akordiga ja helistik oli õige!

Äkki oli tegemist absoluutse kuulmisega või olen ma selle kõik välja mõelnud. Ja üleüldse oleks ta võinud ka a capella laulda ja mina vähem põdeda. Puhka rahus, pirtsakas peapiiskop! Edaspidi toon selle näite eriti nõudlike ja oma tahtmista taga ajavate inimeste puhul.

Paarkümmend aastat pole juhtunud, et mu armas mees on kõrge palavikuga voodis. Nüüd on. Ja mina käisin jalgsi poes üle aastate. Õlad on poekottide kandmisest nii valusad, et salvisin neid. Poolel teel meenus tädi Anna soovitus, et kotte kandes tuleb pöörata küünarnukid vastu keha, siis näib elegantsem. Tegin siis võsa vahel nii.

Turul mängis üks mees mandoliini. Ei saanud aru, kas niisama tinistas või oli ikka meloodia ka, aga tundsin tungi raha anda. Panin 2-eurose ta kotti. Mees tänas. Järgmisel hetkel sain aru, et vist lollimaks oli, et liiga palju.

Koju jõudes leidsin suitsulõhe karbilt sildi "kodune kaneelisai" ja tunduvalt madalama hinna. Kuidas kaalujatädi küll niimoodi eksis? Aga Universum maksis mulle heateo kinni.


No comments:

Post a Comment