Thursday, January 24, 2019

Kilomeetrite kaupa sõnu

Näen, et mu lugejad on vaadanud vanu asju aastast 2014 ja asun siis isegi neid lugema. Mõni kirjutis üllatab täiega. Vahel tulevad sündmused ja emotsioonid meelda, mõnikord ainult aiman ja juhtub sedagi, et ei mäleta mitte midagi.

Õues on päike, aga mina sinna ei lähe. Tolmurulle täna ka taga ei aja. Selline tunne, et rinnus on midagi katki läinud. Valus. Küllap see on närvidest ja läheb isegi üle. Lumi aias on paks, särav ja jälgedeta, sest koer on jooksnud teisel pool maja. Ümarad madalad elupuuvormid on paksu lume all lääpas. Eks ma kevadel vaatan. Mitte ei viitsi kahlata neid soputama. Pärast on lumi kole. Mulle meeldib neitsilik.

Kohutavalt palju teksti olen ma nende aastate jooksul tootnud, aga õnneks virtuaalmaailma. Mitu puud on kasvama jäänud ja paberiks tegemata. Täna on sõrmesügelus päris tajutav, aga see ongi pigem lihtsal sügelus, sest ega midagi uut ja olulist öelda pole.

KÕIK ON JUBA MAAILMAS ÖELDUD JA KIRJA PANDUD.

Mu lugejamaade hulgast on millalgi märkamatult kadunud Hiina. Kui kurb. Lohutuseks praadisin endale võis lurtsuvaid ülepannikooke. Sõin neid mustsõstramaoosi ja piimaga ning vaatasin aknast välja. Ahi köeb, aga Virve Osila kootud taevasinistes sokkides jalad külmetavad pisut. See pole sokkide süü. Need on imekaunis pitskoes.

Varsti näen Virvet kohalikul luuleüritusel.

No comments:

Post a Comment