Thursday, January 31, 2019

Kevadpäike, kiisu ja lammas

Tegelikult on talvepäike ja ta kuriloom on nii ere, et näitab tolmu mu seintel ja põrandal nii häbematult kätte, et tuleb võtta lapp ja mopp. Mis viga oli pimedatel talvepäevadel toas vedeleda - ei mingit tolmu kusagil.

Mörkkö sa kiisust jagu. Kiisu oli vähemalt kolmekümneaastane kollane kummitaolisest ainest hea aus nõukaaegne mänguasi. Mu esimeste laste ajast. Suvest peale pidas vastu. Sügisel sai hirmus poriseks, aga lumega täiesti puhtaks. Sinise ja rohelise rõnga kaotasime lumme ära, aga kiisu püsis.

Pruukis vaid küsida: "Kus kiisu on?", kui Mörks tormas suvalisse hange ja tõi välja. Aga külmaga muutus kiisu rabedaks ja hammas hakkas peale. Viimati oli alles veel kiisu pea, mida hea hambus kanda, aga ühel hommikul oli järel vaid pisut kollast puru.

Kahtlesin, kas ma midagi nii head enam leiangi, aga pruukis vaid verandauks lahti teha, kui ta seal seisiski - lammas!!! Kiisu sugulane. Sama materjal, sama teostus. Vahel on õnn tõesti siinsamas ukse taga.

Natuke mõlgutan veel selle üle, et miks mõned inimesed vaatavad mind kahtlevalt, kui tahan nendega lihtsalt lahedalt tuttav olla ilma mingi kasusaamise eesmärgita ja siis lähen õue Mörkköle lammast viima.

No comments:

Post a Comment