Saturday, December 15, 2018

Võit

See saabub igikaua, nagu veetilk kulutab kivi. KUI ta üldse kunagi kohale jõuabki, aga proovima peab. Ja lõpuks saab see elustiiliks.

Lihtsalt enam ei õienda ega tänita. Lihtsalt oled ja annad välja positiivseid signaale, kui üldse annad. Aga mitte imal-ilusaid (mis on üldiselt populaarsed), vaid omanäolisi, omamõttelisi.

Ei käi räuskamas ega plakatitega vehkimas. EI kuuluta absoluutset tõde. Et ühed on õiged ja teised valed. Hoiad poliitikast nagu katkust ja otsid omasuguseid. Rõõmustad nendest ja nendega.

Peidad ajajoonelt kõik negatiivsust võimendavad postitused ja loobud neid inimesi jälgimast, lõpuks kustutad sõbralististki. Ei imesta, kui sinustki loobutakse, sest sa ei paku pinget. Pinge on seal, kus käib kähmlus, pidev tõestamine.

Vahel ütled siiski ka midagi piprasemat. Muide, saatsingi Ringvaatele ja Marko Reikopile sõnumi rauast roosi asjus. Et lõpetatagu ilkumine ja antagu roos mulle. Ringvaade oli sõnumit lugenud, kuid ei vastanud midagi. Marko Reikop ilmselt seda sõnumitaotluste kaustast ei viitsi vaadatagi või ei leia miljonite imetlejate kiidukõnede hulgast. Jutt pole sellest. Mina paotasin kaant ja lasksin auru välja.

Vahepeal kahetsesin, aga siis loobusin, sest kahetsus pole minu piiss off keik. Noh, see Reikopi juhtum ei ühti küll päris mu äsja propageeritud filosoofiaga, aga inimene pole täiuslik. Eriti mina.

Eile lugesin läbi kõik need sajad ERR-i jõululuuletused ja leidsin suurest pahnahunnikust peotäie pärleid. Aga mida välja valitakse ja lugema hakatakse, seda me näeme ja kuuleme.

No comments:

Post a Comment