Tuesday, December 18, 2018

Viimsel hetkel

Viimsel hetkel kohtun ma enne viimast sõda sündinud inimestega. Viimsel hetkel saan nendega vestelda. See on imetlusväärne vitaalne põlvkond, kes vahetult enne või ka pärast üheksakümnendat sünnipäeva on terase mõistusega ja füüsiliselt aktiivsed.

Lähen kohtumisele enne sõda ehitatud vanasse majja ja pisike perenaine tuleb mulle väravasse vastu, et mind toetada. Annab oma sõbraliku väikese käe, et ma teeäärse lumevalli pealt alla värava juurde ei kukuks. Kujutage ette! Tema ise saab hakkama, sest käib iga päev. Mina saan ka, tagasi minnes keeldun abist ja ronin ise.

Igal hommikul sõidab ta Kohtla-Järvelt Jõhvi, et kütta, linde ja üht hulkuvat kassi toita. Õhtul sõidab koju tagasi ja nii aastaid. Kass on paks nagu mauk, aga umbusklik. Poolteist aastat susises oma toitja peale, enne kui leppis.

Majas on võimsad vanad uksed, suur kuumaks köetud pliit, vana tool ja kummut ning akendel on seespool valged luugid. Kunagi arvasin, et ka mina tahan akendele selliseid luuke, aga ei ole neid ja ega vist tule ka.

Mul on nüüd patakas vanu fotosid, mida hakkan tekstiga sobitama, et saaks üks kodulooline raamat. Tekst ei ole minu kirjutatud. Need on mälestused eelmisest ja üle-eelmisest sajandist. Mina olen vaid asjaajaja, sest targemad ja võimsamad ei viitsinud tegeleda. Lõpuks öeldi mulle: "Tee ise!" Teengi. Kui me oma ajalugu ei jäädvusta, siis pole meid olemaski. Eriti siin kirdes.

Lahke perenaine surus külakostiks mõeldud kommikarbi mulle kotti tagasi põhjendusega, et tema ei teinud kohvi ega midagi. Väike karp oli. Tühjakski sai juba. Söödud. Jõin piimaga teed kõrvale ja panin kolded kütte.

Nüüd käsikirja juurde!

No comments:

Post a Comment