Monday, December 3, 2018

Umbrohud


Kui mu venelannast naabrinaine küsis selle taime nime, mis mahajäetud heina- ja karjamaadel õitseb ning vohab, ei osanud ma vastata, sest ei tea, kuidas on ohakas vene keeles. Ütlesin siis, et see on selline taim, mis kasvab kohas, kus elavad väga laisad inimesed. Lapsepõlves nägin ohakat harva, sest mahajäetud maid külas polnud. Kõik niideti ja karjatati puhtaks. Mu vanemad pidasid ohakat tõepoolest laiskuse ja lohakuse märgiks. Samuti polnud kodu lähedal takjaid leida.

Ja nüüd ma ei teagi, mis oli see taim, mille kidadega seemned end puuvillaste ja väljaveninud põlvedega dressipükste külge haakisid.

Kevadeti oli esimene paiseleheõis, mida meil arnikaks kutsuti, imede ime. Isagi korjas neid. Kaugemalt sai. Suure tee äärest, sest ka paiseleht kuulus nende umbrohtude hulka, millest hoiduti.

Meie peenardel kasvas vesihein, malts, orashein ja rammusamatel kohtadel nõges. Naat ka. Vesihein sai pärast kitkumist sigadele või kanaaeda visatud. Head mahlast rohtu tahtsid nii sead kui ka kanad. Sigadele pidime õunapuude alt korjama ka tillukesed õunapunnid ja puupõhjaga ämbris kapsarauaga peeneks raiuma. Vanaema tõi sigade jaoks kaugemalt ka lopsakat seaohakat. Enda jaoks aga metsatee otsast kaheharulise kase küljest kasekäsna. Tee keetmise tarvis.

Nüüd on mu peenramaal ohakas ohakas kinni, sest tuul toob seemneid. Loodan ohakakülviajaks ikka kõva vihma, mis seemned sinnasamma maha peksaks, aga alati ei lähe nii. Hirmus tüütu on hiirekõrv, mis muudkui aga levib. Kahtlustan, et sain ta muruseemnega, aga võib-olla mitte. Igatahes peenramaal ma selle tüütusega võitlen.

Muru sees luban kasvada kõigil, kes soovivad. Võilillega olen ammu leppinud. Mis taimekesest ikka vihata. Õitseb ära ja asi vask! Samuti lasen olla margareetadel. Mulle kohe meeldivad margareetasid täis murud, mida olen näinud Mäetaguse koolimaja ja Olustvere lossi juures. Ilusad on ajad, mil murus õitsevad roomav tulikas, käbihein ja valge ristikhein. Nüüd, kus osa murust niidab robot, saavad asjad teisiti olema. Kooslus ilmselt muutub ja õied kaovad.

Lapsepõlves niitis isa käsivikatiga põldheina juba enne jaanipäeva maha. See oli võilille täis. Lakka hangumise ajal seemneid hirmsasti lendas, läksid suhu ja silma. Mu linnainimesest vennanaine oli lakas heina tallamas ja tuli sealt peagi hädaldades alla. Mina, kümneaastane plika, jäin. Polnud hullu midagi.

Karuputk on õnneks ümruskonnast hävitatud. Päris hirmutavalt suured kolooniad olid mõned aastad tagasi, aga nüüd pole märkigi enam. Mürgitati. Meiegi kaevasime mõned taimed välja ja põletasime lõkkes ära. Ja mõne peale sai äädikat ja vanu mootoriõlisid valatud. Algul tundusid need hiigelsarikad talviti väga dekoratiivsed, aga siis selgus, et tegemist on väga invasiivse liigiga.

Selliseid on veel, mida pean ohjes hoidma. Kuldvits ja konnatatar. Kuldvitsa ise kaevasin veel heinamaalt üles, tõin koju, jagasin ja istutasin peenrasse. Mõne aasta pärast kaevasin uuesti välja. Täiesti ülekäte läheb. Üks puhmas on saunanurga juures vilus. See ei jõua kunagi seemneteni, sest õitseb hilja ja pole levimise mõttes ohtlik. Meile meeldib vaadata kiilide lendu kuldvitsa õites hilissuvel. Sauna teise nurga juures kasvab konnatatar, mis ajab end sauna sisse ja poolde murusse. Hävitan hoolega neid võsusid. Nüüd olen saanud uue nuhtluse – teleekia. Järgmisel suvel võtan ta karmilt käsile. Juba mitmesse-setmesse kohta on ta end pesitanud.


No comments:

Post a Comment