Sunday, December 9, 2018

Tiik


Koht, kuhu Vorkutast naasnud isa 1956. aastal mu lapsepõlvemaja ehitas, asus Jördi talu maadel. Isa küsisi Jördi talu endiselt peremehelt Joosep Mägilt vana heinaküüni ja selle peale siis ehitaski.

Ümberringi olid mõisaaegsed liivavõtmisaugud, mida mu vanemad hiljem parooda ja mullaga täitsid. Üks hobuserauakujuline jäeti tiigiks. Selles rohtunud lombis sai lapsena sulistatud, kuigi kartsin triitoneid, kes seal ringi ujusid.

Hoburauakumerusse istutas ema mägimännid. Mäletan neid rohtukasvanutena. Siis polnud veel mingit muruniitmist. Isa niitis vikatiga aiast lehmadele ette, nii nagu järg parajasti oli.

Olin kümnene, kui sain tädiks. Kord läks vast paariaastane vennapoeg kaduma. Paanika oli päris suur. Laps leiti põllult lammaste juurest, aga mu ema otsustas ohutuse mõttes tiigi kinni ajada. Osteti taas paroodakoormaid ja mulda ning endise tiigi kohale istutati kirsipuud.

Aastad möödusid, mina sain perenaiseks. Looduslikku vett mu kodu lähedal pole, aga maa on niiske ning soine. Kevadeti püsis suurvesi päris kaua ühe koha peal, mis meile aknast kätte paistis. Mu armas mees tellis väikese kopa ja laskis sinna kaevata pisikese tiigi. Olen oma tiigi üle väga õnnelik, kuigi viimasel põuasel suvel oli ta täiesti tühi. Seetõttu pidin tiiki paar korda rohima, et see täielikult ei osjastuks. Nüüd on lumi maas, aga tiik tühjaks jäigi.

Mina olen väga rahul oma tiigiga, olgu ta tühi või täis. On olnud ilusaid kevadeid, kui tiigike lainetab ääretasa ja kaldal õitseb kuldsetest varsakapjadest ring, sest vesi on kandnud seemneid ühtlaselt kõikjale. Taas elavad tiigis triitonid ehk vesilikud ja mu noorim tütar kutsub seda vesilike kaitsealaks ning veedab palju aega tiigi kaldal selle elanikke jälgides. Tegemist on täiskasvanud naisega, kes tunneb end neil hetkil väga õnnelikuna.

Tiigi kujundamisega oli hoolt ja vaeva küll. Liivase mulla pidin ühtlaselt laiali laotama ja rohujuured välja korjama. Siis ladusin murupoolsesse serva paekiviterrassi, mis on aastatega murenenud, aga päris dekoratiivne ikka veel, kui kivipragudest umbrohu välja kitkun.

Teekraavist tõin hariliku kukesaba ja konnarohu ning hundinuia. Kukesaba tema ilusate õite, konnarohu ilusate lehtede ja hundinuia ilusate nuiade pärast. Hundinuia istutamine oli ühe suve väga kuumal päeval, kui tiik oli taas täiesti kuiv ja ilusate valgest liivast kallastega. Sinna valge liiva sisse hundinuia paningi ja ise vaarusin migreeniga voodisse. Ma ei mäleta, kas olin päljapäi kõrvetava päikese käes või milles asi. Hundinui läks kasvama küll. Liigagi. Sel suvel tiiki puhastades kiskusin ta välja. Kole palju oli juba.

Veel kasvavad tiigi ääres kullerkupud, iirised, vesikanep, kilpleht, virgiinia männasmailane, päevaliiliad, hosta, angervaksad ja bergeeniad. Kaugemal kibuvitsad, hõbeleht, kamm-soohein, ängelhein, põõsasroos ja naistenõges. Ja kevadel õitsevad muidugi varsakabjad. See on kõige ilusam aeg. Kui vesi on ääreni.

Inimesed hakkavad mulle seletama, kuidas kiletatud veesilma ehitada, aga mind ei huvita. Armastan oma tiiki märjana ja kuivana.


No comments:

Post a Comment