Thursday, December 13, 2018

Rauast roos ja kadunud koerad

No see sepistatud roos, mida mõned minugi tuttavad peavad labaseks ning mõttetuks ja mida olen endale juba aastakümneid ihalenud. Mul lihtsalt peab olema rauast roos, aga pole, näed. Ja nüüd ma kuulen-näen taas ükspäev Ringvaates Marko Reikopit oma rauast roosi, pardi topise ja hüppepalliga.

Et kõige nõmedamad kingitused ja kuidas neid pakkida. Kas ta mitte juba pole sellest varemgi rääkinud? Tuttav tuli ette. Pärast needmist vabandas küll kõigi rauast roosi puutuvate inimeste ees, aga siis oli juba hilja. Ja üldse peaksin selle roosi Reikopi käest endale küsima.

Olen kingituste osas väga tundlik, eriti kui nende üle ilgutakse. Inimesed kingivad end kasvõi lõhki, et heameelt valmistada. Mina ei kingi midagi. Just selsamal põhjusel. Isegi mitte oma raamatuid enam. Ainult nendele, kes tõsiselt huvitatud on. Kes seda on, need tavaliselt raatsivad ka osta. Mul pole ka praegu enam.

Ja see 14aastane pimekurt koer, keda läbi feissbuki otsitakse. Ta on nii vanake. Koerad lähevad kodust ära, kui neil on plaanis surra. Ja see on väga halb, sest tahaks ju sõbrakese ilusasti maha matta. Muidu jääbki teadmatus vaevama.

Kadunud koeri on üldse palju, aga see lihtsalt tundub nii, sest info ronib iga hetk näkku ju. Suhtumine on ka muidugi muutunud, aga natuke üle võlli. Minu arvates ei peaks koerad kandma mantleid ja saapaid ning käima kohvikutes istumas. Me siin ajame kitsejälgi taga ja valvame ööl ning päeval kodu.

Ja mida nüüd siis Koreas teha? Süüa koeri edasi või mitte?

No comments:

Post a Comment