Tuesday, December 4, 2018

Puud


Mäletan oma valgeid saapakesi ja värvilisi vahtralehti Miili ja Joosepi aia taga. Sahistasin nende sees. Hiljem riisus tädi Miili lehed kokku ja kandis suure korviga Maasikule allapanuks. Aia ääres kasvasid peale vahtrate saared ja pärnad. Puude najale pani Joosep rõguredelid seisma. Nende peal käisime Lembituga istumas. Pärast istutas Egon kaseallee ja lehise. Allee sai natuke kitsas, sahk ei pääse talvel hästi läbi, aga lehis on väga ilus ja võimas. Suur kaheharuline mänd rehealuse ees kuivab, aga langetada pole kuhugi, igal pool elektriliin ees.

Kui ma koolis käima hakkasin, oli võsa meie maja ja maantee vahel veel nii madal, et kodu korstnasuits paistis teele. Need olid kõik Joosepi heinamaad ja põllud, mis pärast talude kaotamist metsastuma hakkasid. Metsamajand tõmbas kuivenduskraavid sisse ja istutas kuused. Jäime metsa taha, maja enam teele ei paistnud. Vanemad rõõmustasid privaatsuse üle, aga mina kartsin võsa vahel käia.

Algul oli meie maja juures ainult kaks kaske. Joosep mõtles eelmise sajandi kahekümnendail, kas võtta need reeaisadeks või mitte, aga jättis kasvama. Isa-ema istutasid veel terve rea ja kaskede ette tõmbasid magesõstraheki. Kui kased veel väikesed olid, kasvas nende vahel küll kirsi-, küll kreegipuid, aga nüüd on vaid kased ja värava juures kaheharuline põimunud tüvedega pärn.

Paremal pool väravat on võimsad jalakad või künnapuud, ei teagi, kummad. Värava kõrval minu istutatud pihlakavitsake. Ega ta sääl varjus edene, aga väravas peab ikka pihlakas olema.
Teise värava juures kõrguvad ema istutatud nulud. Need on meie kõige kõrgemad puud aias. Mis nulgudega on tegemist, täpselt ei tea, aga mäletan räägitavat siberi nulust ja palsamnulust. Üks seedermänd on ka.

Ema tegi istutades sama vea, mida me kõik kipume tegema – istutas liiga tihedalt ja hoonetele väga lähedale. Nii pidime südameverd tilkudes maha saagima mitu seedrit ja ebatsuuga, üles kaevama sireliheki, et tekiks õueala. Olin alati igatsenud lagedat õue, mis hoonetest ja puudest ümbritsetud. Nüüd mul täpselt selline ongi.

Settekaevu ääres kasvab ema istutatud vähemalt viieharuline õuekask, mis joob hoolega. Kased on ju suure januga. Ei taha mõeldagi, kui see puu kord väga vanaks saab ja harud murduma kipuvad hakkama...

Heinasara ees seisab vana üsna jändrik mänd. Minu lemmik. Kahjuks on lumerohked talved murdnud mitu ilusat suurt oksa. Kahe männi otsas sauna juures ronib metsviinapuu, kes sügisel punasena küll väga dekoratiivne näib, kuid on männid täiesti ära kurnanud.

Ema istutas metsaserva vahtraid, et need sügiseti värvi annaksid tumedate kuuskede taustal. Annavadki. Imbi ja Udo tõid mulle Kotinuka raamatu esitluse aegu mandžuuria pähklipuu, kelle ma natuke liiga maja lähedale istutasin, aga nüüd on, nagu on. Kasvab võimsaks ja lehed on ka suured. Õnneks kannab tuul neid metsa. Sügisel. Kevadel tuleb rootsud kokku riisuda.

Grete ja Olavi aiast sain äädikapuu, mis on majale veel lähemal, aga tema võib, sest ei kasva nii suureks. Pealegi teeb külm talle liiga, kevadel muudkui lõikan surnud osa ära ja puu aga hargneb. Need on kaks olulist mälestuste puud.



No comments:

Post a Comment