Thursday, December 6, 2018

Põõsad


Hiljuti lugesin, et hekkide pügamine on igaveseks moest läinud. Mida ma nüüd teen siis oma vähemalt 50-aastase magesõstrahekiga, mida on minu elu jooksul mitu korda uuendatud. Maani maha lõigatud ja lastud uus kasvada. Korra suve jooksul pügan ma ta sirgeks ja siis on kaugelt vaadates ilus roheline jutt kaskede all. Meie kodu visiitkaart. Moes või mitte, aga välja kaevama ma seda nüüd küll ei hakka. Nii jääb.

Aias on suur punane sarapuupõõsas, mis Oru lossi juurest pärit. Olen teda paljundanud mitmesse kohta. Isegi metsas kasvab. Sinna on ilmselt linnud kandnud. Kindlasti linnud. Mind isegi natuke häirib, et ta seal metsas on, nagu võõrliik või nii.

Suurel alal laiub punane kontpuu (peab vist ütlema verev kontpuu). Kui tee peale kasvab, siis tuleb ära lõigata, aga muidu las minna, ruumi ju on.

Isa-ema aegadest elab ja on lodjapuu, mis kevadel valgeid õisi ja sügisel punaseid marju kannab. Põõsa sisemuses sirgub noor vaher ja veel keegi, aga ma pole viitsinud neid välja rookida, nüüd on juba liiga suuredki. Ei raatsi.

Ise olen paljundanud valgeid ja kollaseid maranaid. Üks roosa on ka kaevu juures. On olemas ka tuhkurenelas, mis kevadel õitseb nagu pruut. Nägin teda aastaid tagasi linnas ja hakkasin endale tahtma. Väga kaunilt kaua ja valgelt õitsevad ka hortensiad. Ühe põõsa õied muutuvad õitsemise käigus järjest roosamaks, kuni ongi päris roosad. See paistab mulle aknasse, kui ma nõusid pesen. See ja üks väga heleroosa roosipõõsas ka. Haigus- ja külmakindlad punased Robustad külmuvad mul igal talvel maapinnani. Üks läks täiesti välja ja teine vaevu hingitseb. Kaks õnnetukest lõikasin ise maha, et mururoboti paigutaja neid kaabliga ringitama ei peaks. Üksainumas ongi veel alles. Muldasin ta enne lund korralikult.

Jasmiinipõõsas õitseb ja lõhnab ka hullumoodi. Tedagi olen ise paljundanud. Ainult kirss-kontpuu ei edene – kidub juba aastaid. Kõrval must leeder küll vohab, kuigi saab aeg-ajalt talvekahjustusi. Marjad jätan viimasel ajal lindudele.

Ja siis see ema-aegne heleroosa põõsasroos, mida ema nimetas omajuurseks. Kusagilt ma ta välja koukisin ja üles turgutasin. Miili-tädilt saadud topeltõielise valge kibuvitsa ka. Mõlemad on vanad liigid ja lõhnavad.

Jugapuu on puu, mitte põõsas, aga näeb välja nagu põõsas. Vana läks koledaks ja mu armas mees ikka ütleb, et jugapuukännu maast kättesaamine oli üks raskemaid töid, mida ta teinud on. Poja istutasin talli põhjanurga juurde ja nüüd on ta juba suur. Tean, et armastab varju. Päikesekahjustused seal ei ähvarda. Las kasvab neli tuhat aastat.


No comments:

Post a Comment