Wednesday, December 12, 2018

Piirid ja toalilled

Noh, tüdinenud juba mu heietamisest? Lõpetan ära kah. Tõesti. Kaua võib? 

Krundi lõunapiir on vastu tööstusparki või teadusparki, nagu meie kutsume. Meenub ehteestlaslik vana laul: „Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma...“ Värava tagant algab kohe tööstuspark, õnneks küll selle roheala, mis on umbes viiskümmend meetrit ning paistab läbi, kui lehtpuud raagus.

Lõunapiirile olen nüüd kõvasti kuuski istutanud ja enam ei niida, et kasvaks looduslik võsa. Mööda piiri kulgeb ka istutusala. Algul oli vaid mu lapsepõlvest pärit suur sõnajalg, selle juurde istutasin Annikky ja Juhani kingitud elupuu „Smaragd“, kadakad „Arnold“ ja „Stricta“ ning veel madala ebaküpressi.

Hiljem lisandusid enelad, pojengid, kollased maranad, põõsasastrad, roosa sirel ja peenraotsal kasvab ruutmeetrike ümaralehelist münti.

Läänepiiril ongi siis see magesõstrahekk, millest juba rääkisin ja kaskederida. Garaaži juures ema mälestuseks istutatud pihlakas, Kaspari ja Kirsika toodud lilla ja valge sirel ning läätspuud. Läätspuude vahel on omapead suureks sirgunud ka viirpuu ja vaher. Edasi tulevad kuused ja hõberemmelgad.

Viirpuuga meenub lugu. 2003. aastal tulin koju tagasi juba pärisperenaisena, ema kinkis maja mulle. Kevadel kartulipaneku ajal läksin päris paanikasse, sest ei saanud aru, mis nii hirmsasti haiseb. Mis ja kus mul mädaneb? Lõpuks taipasin, et see on õitsev viirpuu, mis lõhnab nagu hapnev heeringatünn. Nagu on kirjutatud ningis raamatus: „Voodi haises nagu heeringatraaler, justkui oleks seal püherdanud kaks paksu pordunaist ja üks ärakaranud madrus.“ Tsiteerisin mälu järgi.

Magesõstraheki ja päris krundi piiri vahele jääb veel tee ning suur muruplats, mida jalgpalliväljakuks kutsume. Päris piirile istutasin seitse kuuske ja nende taha kuluheina sisse viis männikest. Männid istutasin sel sügisel ja mähkisin nad üleni plastmassist tüvekaitsesse. Ehk siis jäävad alles. Veel panin mitu aastat tagasi kümme tammekest, aga jänesed on vist ainult kuus ellu jätnud. Meie armsa koera Kõu haud on ka piiril, kaks kuusekest peal.

Seal läänekaares metsa ääres ma lapsena ühel pimedal soojal septembiõhtul paljajalu jooksin oma õnnejooksu. Nii põnev ja hirmus oli, hing rinnus kinni jäämas, aga koduakende valgus julgustas. Muudkui jooksin ja lõõtsutasin õnnest. Kuidagi ei suutnud lõpetada. Hiljem olen seda mitte lõpetada suutmise tunnet kogenud näiteks kodus klaverit mängides.

Põhjapiiril kasvab meie metsatukake. Idapiiril on ka mets, aga vist riigi oma. Idapiir on seega kahtlane, sest mingil hetkel võib mets kadunud olla. Seega kindlustan idapiiri, jätan kasvama isetärganud kuused-männid-tammed.

Toalilled

Ema ajal oli neid muidugi rohkem ja igasuguseid. Oli ka komme laupäeviti pärast tubade koristamist tuua lilli vaasi. Eriti tegi seda Liis, kui ta meil korterit üüris. Minul on lilled vaasis ainult siis, kui keegi kingib. Niisama ma neid vaasi ei too. Ei raatsi. Vaatan õues. Pealegi ei armasta ma vaase pesta.

Toalilli on mul täpselt kolm ja väga suurt. Rohkem ei taha ka. Kõigepealt kaks ühte potti istutatud draakonipuud. Need sain Maria ja Liisbeti käest. Praegu asuvad vannitoas. Loovad meeleolu.

Siis suur postamendilt maani ulatuv jõulukaktus, mis end õitsma sätib. Tänavu siis umbes jõulude paiku see juhtubki. Varem õitses ta kaks korda – novembris ja kevadel. Ümber istutanud pole ma teda aastaid. Potis ei paista eriti mulda olevat, aga istutamine pole võimalik, sest ta laguneks selle käigus. Las olla.

Ja lõpuks hiina roos, mis on pärit aastast 1938. Jah, te lugesite õigesti. Enne Teist maailmasõda kingiti noor taim mu ema vennale leeripäevaks. Onu Juhan langes Kuramaal 1945. aasta aprillis, napilt enne sõja lõppu. Ema kutsus hiina roosi Juhani-lilleks.

Pärast sõda ta Tartumaalt siia rändas ja on tänaseni elus, kuigi ka aastaid ümber istutamata. Olen ta püganud omamoodi bonsaiks. Nii ta küll ei õitse, aga mulle ei meeldi, kui ta kasvab kõrgeks ja haraliseks. Ta võra on ebakorrapärane ega tundu mulle ilus. Sellisena tundub. Jäme tüvi ja ümar tihe madal võra.

Ema ajal ronis meil suures toas lae all luuderohi, aga lõpuks läks liiga džungliks ja me tüdinesime. Oli pillergoone ja ratsuritähti ja vahalill ja juudihabemeid ja neid kannikesi karvaste lehtede ja roosade või siniste õitega. Nimi ei meenu...

Mina ei viitsi jännata. Ma olen nii laisk. Mul on õues ka sellised taimed, kes ise endaga hakkama saavad. Köögivilja ei kasta ma kunagi, ainult äsjaistutatud lilli. Toalillede kastmine valmistab mulle talumatut piina ja ega mina nendega ka eriti räägi. Nemad on aga tublid ja peavad vastu.

No comments:

Post a Comment