Thursday, December 13, 2018

Näpud põhjas

Täiega. Raamatukogu garderoobi tädi ilmselgelt ei uskunud, et mul raha pole. Lubasin vist poole suuga villaseid sokke osta. Tal seal garderoobis soki- ja kindalett. Ma ei julge nüüd enam raamatukokku minnagi.

Pole veel poolt kuud möödagi, aga mul puhub juba tuul pangaarvel. Ja veel pole mururobot täielikult välja ostetudki. Viimne makse jäänud.

Ok. Saan hakkama. Mu armas mees toidab mind. Kingitusi  kellelegi ei tee, nagu ikka. Kui lapsed jõuluks tulevad, küllap nad ise ostavad sööki ja värki, nagu ikka, aga...

Aga inimesed peavadki hakkama saama vähese rahaga. Ja ühiskondlik surve on meeletu. Eriti kui oled noor ja sul on lapsed. Siis on vaja ju kõike seda nassvärki, mida sotsiaalse staatuse saavutamiseks vaja on.

Mina tõmban metsa ja näitan maailmale trääsa, mind ei huvita, aga inimesed, kes peavad elama TÖÖELU ja kõige sellega hakkama saama. Väikese sissetulekuga inimesed, keda pole sugugi vähe. Nende pärast süda valutab küll.


No comments:

Post a Comment