Sunday, December 2, 2018

Minu mälestused taimedest


Esimesed mälestused on ema lillepeenardest ja kiviktaimlast. Kaevu juures kasvasid käokingad, mille sügavaid õisi külastasid metsmesilased. Vahel pigistasin õie kinni ja siis ei saanud mumm välja ning põrises kurjakuulutavalt. Hakkasin õige ruttu kartma ja lasksin õie lahti. Vahel valasin mesilastele õie sisse vett kaela. Mäletan, et igav oli. Sellest ka need pahandused. Mängukaaslasi mul ju polnud.

Igavusest tegin muidki koerustükke. Mu korilasest vanaema pani metsast leitud seened kaevu juurde veevanni ligunema. Kükitasin seal ja vaatlesin, kuni hakkasin seeni läbi peo libistama ja tasapisi ka sõrmede vahel puruks litsuma. Lõpuks jäi vannitäis seenesodi...

Vanaema leidis alati seeni. Temaga metsaskäikudest mäletan tumerohelisi pehmeid osjasid pommiaukude põhjas kasvamas ja vaikselt hõljumas. Ja helesiniseid lõhnavaid pilvikuid. Nii vanaema neid kutsus. Teeraja ääres kasvas ja lõhnas liivatee. Vanaema tõi taime aeda. See on püsinud 50 aastat. Vahetades kasvukohti ja uuendades iseennast.

Marju oli metsas vähe, ainult mõni mustikas või sinikas, natuke pohli, üksikud vaarikad, harva lillakaid. Jõe ääres sai toomingamarju söödud, nii et suu paks. Jões ujusid vesikupud. Need tundusid imena. Vesiroose polnud ma veel näinudki. Kõrkjatest punusime parte.

Meie marjad olid kodus aias – punased ja valged sõstrad, tikrid ja kreegid. Mustsõstrapõõsad ei edenenud. Maasikapeenar oli ka, aga selle ma sõin juba valgest peast tühjaks. Tikreid hakkasime vennaga kamaluga suhu ajajma juba siis, kui need olid sõstrasuurused. Ema korjas tikrid rohelisena ära ja pani pudelisse. Mina ei viitsinud korjata, olin tujukas laps. Vend oli hea poiss, tema korjas. Muidu oleks isalt (kes polnud tegelikult tema pärisisa) peksa saanud. Mind isa peks ei ähvardanud.

Maasikapeenraid ma laastasin ja hernepeenraid tallasin maha, sest ega meil keppe pandud polnud. Emal-isal oli niigi tööd ülepea, kes neid herneid veel keppida jõudis. Ja me vennaga oleksime võinud ettevaatlikumad olla, aga või siis laps oskab. Ema sai väga pahaseks tallatud herneste pärast. Õige ka.

Kirsid kandsid vähe ja ploomipuud läksid välja, kui olid paar aastat saaki andnud. Aga õunu oli meil tonnide kaupa. Isa enda poogitud puud kandsid nii, et ägasid koormate all. Neid väetati ohtralt lehmasõnnikuga, mida meil jäkus küll ja veel. Sortidest olid lambaninad, tartu roosid, kuldrenetid, sügisjoonikud, krügeri tuid, valged klaarid, sibulõunad, antoonovkad... Ja isa muudkui istutas ja pookis juurde.

Soonikus kasvasid kollased võhumõõgad. Ka neid tõi vanema aeda, aga kadunud nad on nii aiast kui ka loodusest. Nagu pääsusilmad ja ädalalilledki. Jooksin ikka suve lõpus karjamaale ädalalilli korjama, et ema rõõmustada. Need olid ta lemmikud. Meenutasid noorust. Isa tegi parajasti õlut ja olin maltoosat maitsenud. Paks, veniv ja tulimagus. Jõudsin just valge lillekese juurde kükitada, kui tundsin kõhus teravat valu. Sealsamas ma siis pasandasingi...

Ema kiviktaimla on mulle kinkinud elu suurima õnnehetke. Ei usu, et miski enam seda väärata saaks. Peeti mu vanema venna leeripidu. Juba kirikus olin üliemotsionaalne – ei osanud seda muud moodi väljendada, kui muudkui kallistasin ema. Mäletan, kuidas istusin kooritrepi alumisel astmel ja vaatasin üles. Salapärane tumepruun trepp meelitas, aga ma ei tihanud minna. Õhtul, kui suured toas laulsid ja koduveini jõid, jooksin mina hämarduvas aias ja olin otsataõnnelik. Kiviktaimlas lõhnasid hallid nelgid. Täidlaselt ning magusalt. Muudkui jooksin ja muudkui olin õnnelik. Täiesti üksi. Veel üks sarnane õnnejooks on mälust võtta, aga sellest edaspidi.

Kivirikud kasvasid suurte lopsakate padjanditena ja meenutasid lambaid, kui olid valgetes õites. Ema pügas neid pärast õtsemist nagu pärislambaidki. Olid lillad padjandfloksid ja alpi hanerohi. Kollane kukehari ja muud seedumid, nagu ema armastas öelda. Veebri põllul vaatetorni juures kasvas ka mingi liik, mida kutsuti kuldimunadeks. Mulle tundusid need imena nagu harva leitud kassikäpadki.


/Inspireeritud Uku Masingu "Mälestusi taimedest" ja jätkub homme ning edaspidi/

1 comment:

  1. Kassikäpad ja pääsusilmad minugi lapsepõlvelilled. Enam neid ei leia :(

    ReplyDelete