Tuesday, December 11, 2018

Lehtla


Ühes õiges aias peavad olema tiik, terrass ja lehtla. Mul on kõik olemas. Mul pole millestki puudus. Mul on terve maailm. Minu kodus. Minu aias.

Tiigist ma juba rääkisin. Terrass on maja ees. Kõnniteekividest. Poeg ehitas juba aastaid tagasi. Teisel pool maja on veel üks väike kiviterrass heinasara ukse ees. Selle ma tegin ise isa valatud betoonplaatidest, mis kunagi olid maja ees. Mulle ei meeldi, kui miski kuskil niisama seisab. Tahan, et igal asjal oleks otstarve. Sestap kivid kõrvuti ladusingi. Nende peal on suviti toolid ja laud.

Lehtla on kõige kõrgema koha peal aias. Väikesel künkal, mida me kutsume mäeks, täpsemalt veel Palvemaja mäeks, sest selline kohanimi on mul kusagilt kõrvu jäänud.

Kahju, et see lehtlake valmis pärast mu vanemate lahkumist. Neil oleks olnud seal nii tore istuda olnud. Kas vilus või päikeses – kuidas soovi on. Õhtupoolne päike paistab otse sisse. Ennelõunal ja õhtul on vilu.

Lehtla taimestiku moodustab humal. Istutasin ka Browni kuslapuu ja mingi tagasihoidliku elulõnga, aga humal võimutseb. Aastatega on vanadest vartest moodustunud seinteks ja katuseks korralik punutis, mille külge kevadel uued võrsed kinnituvad. Muidugi tahab humal hulkuma minna. Olen teda välja kiskunud lähedal kasvavast koerkibuvitsast ja sirelitest.

Lehtla juures kasvab suur mänd, noor pihlakas ja kaks väikest tamme. Humalaseina taha istutasin kuuse, mis kindlustaks seljatagust, kui kord suureks kasvab. Sirelipõõsast avastasin ka ühe väikese kuuse ja jätsin ta alles. Las olla, eks pärast näe...

Paremal pool lehtlat kasvavad veel kullerkupud, lillad floksid, heleenium, sinilatv, rodgersia, pojengid. Veigela ja kitseenelas. Natuke eemal kolm vana ja viletsat mustarooniapuud. Just nimelt puud, sest isa pookis aroonia pihlaka otsa. Saidki puud. Ma pügasin neid ja seetõttu vist puukesed kannatasid. Nad on vanad ka. Isa pole juba neliteist aastat. Ega ma viitsi enam arooniaid korjata, aga linnud teevad puhta töö. Las puukesed seni olla, kuni neile antud on.

Vasakul pool lehtlat on samuti lillad floksid, härjasilm, ogaputk, iirised, pojengid ja kuldsõstar, millel ma pole veel ühtegi marja märganud. Tal on ilmselt pime ja vähe ruumi. Ja kaugemal astelpajud, kelle tolmeldaja aastaid tagasi välja läks, aga neitsiviljastamise abil on ikka mõnel oksal marjad küljes. Astelpajud olid väga dekoratiivsed, kui ma nad madalaks pügasin, aga nüüd kasvatavad pikki koledaid võrseid. Pean nendega midagi ette võtma.


No comments:

Post a Comment