Tuesday, December 4, 2018

Kõrrelised


Vanemad väetasid maad küll kunstväetise, küll loomasõnnikuga. Hiljem läks see kunstsita vaimustus üle seoses teadlikkuse kasvuga. Kultuurhein kasvas kui tumesinine müür. Seal oli timutit ja keraheina ja rebasesaba. Mõne aja pärast selgus, et kerahein on küll võimsa kasvuga, aga moodustab mättaid.

Imelilusad olid väriheinad oma tudisevate südamekestega. Mu tuttav sakslanna polnud sellist taime varem näinud, korjas pähikuid kaasa, et aeda külvata. Ta oli taime ilust lummatud.

Mäletan, et lapsena tõmbasime kõrrelisi nii, et juureosa jäi maasse ja vars eraldus. Varre alumine ots oli valge ja pehme. Seda me sõime. Enam ei mäleta, mis need kõige maitsvamad tundusid. Mingitel tarnadel olid varreotsad justkui piimjas-vatjad.

Jõe ja metsa ääres kasvas pikk ja karm hein, mida isa kutsus luhaks. Loomad vist seda luha hea meelega ei söönud. Olen käinud elektriliini all, kus luha kasvab ikka ja ulatub mul üle pea. Heinamaal on ammu kahekümneaastane mets.

Ja siis need lehed, mis lõikavad nagu noaga. Alles sel suvel õnnestus mul sõrm peaaegu pooleks lõigata. Veri muudkui jookseb ja kinni ei jää. Siis aitab plaaster. Pilliroogu, mis kasvab kodutee ääres, murdes on juhtunud sama.

Olen ka taimepoest mõned kõrrelised oma peenardesse ostnud. Seepeale naeris mu armas mees, et kui mu isa teaks, et ostan rohtu poest kalli raha eest... Peenras on päideroog, teravaõieline kastik ja kamm-soohein. Kõik jätsin talveks, ei raatsinud maha lõigata.

Sinise aruheina istutasin ka kord kiviktaimlasse, aga nüüd muudkui kitkun teist välja, vanad mättad on elutud ja noori on saanud liigpalju. Lõpuks tüütab ära.

Korra suve jooksul armastan korjata põllulillede kimbu, milles ka erinevad kõrrelised sees, enamasti kasteheinad ja pilliroog ja mõned, keda ma ei tunne. Kui leian, siis ka värihein.

Muruplatsil aia taga, mida viimase kuuma suvega harva niita sai, õitses keegi kõrreline imeõrnas pruunikas-lillakas vinas. Taime ei tunne, aga ilus oli küll. Küllap jäi ta põua tõttu nii madalaks. Lisaks õitsesid veel hunditubakad ja teelehed.


No comments:

Post a Comment