Friday, December 7, 2018

Kiviktaimla


Mart Kalm on kunagi öelnud, et „ega iga suvaline latakas ole veel kiviktaimla“. Kuulutasin mehe pärast seda persona non grataks ja võtsin juttu väga isiklikult. Nali. Minu suvalisel latakal on hindamatu emotsionaalne väärtus ja ka puhtvisuaalselt meeldib ta paljudele, kuigi on tihti umbe kasvanud ja liigagi looduslik.

Mu taimehuvilisest ja aiakujundajast ema tegi kiviktaimla kohe, kui mu lapsepõlvemaja valmis sai. Sellest olen juba kirjutanud ka eespool. Seal oli isegi üks väike veesilm ja kõikvõimalikud taimed, mida tollal oli võimalik saada. Sellesse veesilma, mis oli tegelikult maasse kaevatud suur malmpada, kukkus kord mu vend Lembit ja sai haiget – selg puha ära kriimustatud. Pahandada sai ka veel pealegi, kuigi polnud süüdi. Mul on ta kurb ilme siiani silme ees.

Meil oli tollal korteris õpetaja Juta, kes oli juhtumisi ka Lembitu klassijuhataja. Eelmise sajandi kuuekümnendatel oli elamispindu veel vähe ja nii üüriti eramajades tube. Jutal oli väike tütar Tiina, kes hakkas seal veesilma kaldal Lembituga mürama ja nii see juhtus. Mina nägin. Täiskasvanutele jäi muidugi mulje, et laps oleks võinud patta kukkuda. Lembit oli samuti laps ju, vast kümnene. Lahe musikaalne ja heasüdamlik poiss oli, siiani on. Vahel helistab mulle ikka, kuigi me pärast lapsepõlve enam lähedased pole. Lapsepõlves oli ta mu suur iidol.

Praegune kiviktaimla sündis nii, et kui vana maja ära lõhuti, siis vundamendile istutas ema lilled ja korstnajalga kuuse. Praegugi kasvab endistest taimedest täispäikeses näiteks bergeenia, kes on hoopiski vajutaim.

Ema-aegsetest on alles kivirikke ja padjandflokse, kuningakepp, habenelgid, priimulad, akakapsas ning moonid – tavalised ja siis mingid karvased. Roosad sinililled ka. Need õitsevad kevadel esimesena, jätkavad kollased priimulad. Lumekupu panin ka, pidi hirmsasti levima, aga on hoopis peaaegu kadunud.

Kui ma 2003. aastal koju perenaiseks tulin, oli kuusk korstnajalas tohutusuureks kasvanud ja varjas kogu kiviktaimla. Mõne aasta pärast murdusid mõlemad ladvad, kuusk jäi tömbiks. Kartsin alati tuulega, et murdub maja peale. Nii Kaspar ta maha saagiski ja vana poolkuiva kase veel takkatraavi. Kiviktaimla sai päikese kätte ja mina rõõmsaks. Kiviktaimla peab mul olema. Lapsepõlve märgiks ja ema mälestuseks.


No comments:

Post a Comment