Monday, December 10, 2018

Esimene peenar


Siis ma veel ei teadnud, et istutusalasid tehakse järgmiselt: laotad murule parajalt paksult klantsajakirju ning peale laotad parajalt paksult kompostmulda. Kui sügisel teed, siis kevadel võid juba istutada.

Ma arvasin, et peenar tuleb kaevata. Ise ei jõudnud. Aitas mu armas väimees ja noorem tütar. Peenar sai ilmatupikk. Muru ja pika rohu piirile. Taimed olid olemas. Viisin nad maja juurest kaugemale. Maja ümber külvasin muru.

Peernasse said päevaliiliad, floksid, lupiinid, pojengid, kurerehad, kuningakepid, käokingad, lursslill, kopsurohi, hostad, serva priimulad ja margareetad. Mõne aasta pärast selgus, et sügiseti on ikka kole tüütu neid püsikute varsi lõigata. Seetõttu otsustasin peenart pisut põõsastada.

Tahapoole istutasin kibuvitsa ja ühe punase sarapuu, mis osutus hiljem hoopis roheliseks. Mina ei tea, mis trikk see on. Enne olen ka märganud, et algul on punane ja pärast enam pole. Siis veel ühe lumimarjapõõsa, mis olevat kõige kompaktsem ja kaks tiivulist kikkapuud. Viimased kolm on alles väikesed. Lumimarjal oli kolm roosat marja küljes. Kikkapuud viskasid oma ilusad punased lehed liiga ruttu maha ja kauneid kolmekandilisi vilju ei olnud üldse. Vara veel.

Varrsi lõigates märkasin, et peenras on kasvama hakanud mõned tillukesed kuused ja isegi üks mänd. Las nad olla. Mänd on eriti teretulnud, sest kuuski on palju, aga männilapsi väga harva. Ja kui nad saavadki juba natuke sirguda, siis on põdrad kohe kallal talvel. Eelmisel talvel nägin esmakordselt oma aias põtra. Oligi männi kallal. Pidin surnuks ehmatama. Nii suur elukas! Kitsed on muidugi pidevalt õunapuude küljes.

Seega peaks peenrast kujunema hoopis põõsaste ja puude ala kunagi aastate pärast. Praegu võimutseb seal kollane päevaliilia. Ta on küll väga ilus ja varane õitseja, aga ma pean järgmisel kevadel väga karmilt kontrollima, et ka muil kasvuruumi jätkuks.


No comments:

Post a Comment