Saturday, December 29, 2018

Ball

Nii seda meil nimetatakse juba aastakümneid. Tavaliselt on see üks ilmatu igav pidu, kuhu tullakse iseennast ja oma uusi antsukeid näitama. Nüüd on paljud üldse loobunud käimast. Protesti märgiks. Küll on vallavalitsus nõme ja nii edasi. Aga kui me ise ei tule, siis võtavadki teised koha üle.

Päris ausalt. Meie käime, kuni kutsutakse. Täna olime lausa lapsega (32). Mulle meeldis, et ta leidis minu garderoobist endale ühtteist sobivat selga. Ja natuke lõbusam oli koos temaga. Ta lepitas mind näiteks bigbändi muusikaga (aga ise saksofoniga leppida ei suuda).

Istusime rõdul, Gerli Padar laulis, vaatasime tantsijaid ja ma mõtisklesin, et vist igaveseks on möödas ajad, kus tõmbasin mööda tantsupõrandaid pikki poognaid. Ega eriti isutanudki. KUI, siis ainult korralikult ja pärissammudega, mitte niisama.

Margus Vaherit kuulasime ja Ivit Tiiduga ning vahepeal sõime kohvikus pavlovat. Mul hakkas kõht valutama. Paljusid tuttavaid nägin vaid kaugelt, aga küllap näen neid hiljem FB-s paraadfotodelt. Jätsime seekord vahele. Laps pildistas telefoniga üles ja ma juba postitasin. Ilus küll!

Lahkusime just ilutulestiku ajal. Vat see oli küll õudus kuubis! Kohutav mürin ning hais, õhk ei paistnud läbi. Sodi lendas autodele. Loodan, et kord terve mõistus võidab ning see lollus lõpetatakse ja asemele tulevad käratud valgusinstallatsioonid.

On ju?

No comments:

Post a Comment