Monday, November 19, 2018

Üheksas


PIRET on siis nüüd ka tema pojapoja ema nimi. Juba see nimi ei meeldi Ädu-Neenule üldse mitte, sest meenutab minevikku. See ka ei meeldi, et on olemas pojapoeg ja selle ema. Mitte miski ei meeldi. Ädu-Neenu pole selleks valmis. Ta ei osanud midagi niisugust oodata ega karta. Arvas, et kannatused on möödas, aga ei! Elul on veel üllatusi tagataskus.

„Kurat küll!“ kirub Ädu-Neenu. „Üldse ei saa ennast vabaks lasta, kohe kukub mingi luukere kolinal kapist välja!“

Ädu-Neenu ei jõua selgusele, mida teha. Ta ei tea, kas ta tahab Piretiga kohtuda või mitte. Kas ta suudab seda naist taluda ja last armastada? Ädu-Neenu pole mingi ninnu-nännu vanaematüüp. Teda ajavad sellised marru, kes tundide kaupa oma lapselastest jahuvad ja tuhandeid pilte näitavad. Kõigil üks ja seesama jutt, et tema lapselaps on eriline ja sädemega. Ädu-Neenu jaoks on see lihtsalt igav ja ebahuvitav. Ja see nimi! Nimi ei riku meest, küll aga rikub naist! Nagu nimesid vähe oleks! Mille kuradi pärast peab selle naise nimi just Piret olema?

See nimi tuletab meelde aegu, mis ammu ununenud ja mõttedki neist kõrvale pandud. Nüüd hakka jälle uuesti läbi elama! Paratamatult... Kasvõi alateadlikult. Ädu-Neenu üldse ei tahaks sellest mõelda, aga mõtted lihtsalt tulevad. Suruvad ennast peale. Ja kõiges on süüdi see pagana Piret, kes eiteakust ja milleks äkki välja ilmus!

Piret, Piret, PIRET...

***

PIRET oli väga omapärane naine. See eelmine Piret, see mineviku Piret. Ta oli ilus, andekas, rikas, haritud ja elas Tallinnas. Ädu-Neenu tutvus temaga läbi oma tuttavate tuttavate. Läbi mitmete inimeste jõudis Piret tema ellu. Ju siis pidi jõudma. Ädu-Neenu on kogu aeg arvanud, et kõik, mis tema elus juhtub, on pidanud juhtuma. Ta ei küsi kunagi, et miks mina? Ja kus Jumal oli, kui Mart surma sai? Et miks Jumal laskis sel juhtuda?

Ädu-Neenu läheb kohe kurjaks, kui inimesed hakkavad jõurama sellistel teemadel. Surmal pole vanust, teab Ädu-Neenu. Tema Jumalaga ei vaidle.

Piretiga koos tulid ka teised huvitavad inimesed Ädu-Neenu ellu – kunstnikud, kirjanikud, muusikud... Piret liikus neis ringkondades ja võttis Ädu-Neenu endaga kaasa. Ädu-Neenu tundis end uues keskkonnas väga hästi, sugugi mitte maalt ja hobusega. Alati oli olengutel ka palju veini, mis suhtluses viimsegi krambiraasu maha võttis. Ja egas Ädu-Neenu polnud siis mingi juhmakas. Haritud naine ju ikkagi.

Ädu-Neenu arvas, et nad on Piretiga väga head sõbrannad ja ta ei osanud tähele panna seltskonna vihjeid ega lugeda märke. See, et Piret teda veinisena mõnikord avalikult suudles, ei tundunud üldse imelik. See oli lihtsalt lõbus ja seksikas ja põnev. Ädu-Neenu oli ennegi naistega suudelnud. Kes poleks? Mõni frigiidne kuivik ehk.

Ädu-Neenu punastab mõtte juures, kui naiivne ta tollal oli ja kuidas ta asjale pihta ei saanud enne, kui Piret väga selgelt oma huvi üles näitas. Siis küll Ädu-Neenu päris ehmatas ja põgenes ummisjalu, sest lesbiline suhe polnud tema jaoks. Ta on sättumuselt ikka hetero mis hetero, isegi bi MITTE.


No comments:

Post a Comment