Saturday, November 10, 2018

Teine


ISA ei tahtnud, et lapsele selline nimi pandaks. Et hakatakse koolis narrima Häda-Leenuks, aga Ema ei andnud järele, sest tema parim sõbranna, kes Siberisse küüditati ja seal suri, oli olnud Ädu. Neenu tuli „Ekke Moorist“. Ema polnud nõus kummastki nimest loobuma. Ja kui Ema juba midagi tahtis, siis selle ta ka sai. Isa lõi käega. Pandagu.

Isa imestas tihti Ema tahtmiste üle, sest need käisid kaunis kõrget kaart. Et kuidas üks tüdrukulaps, pesunaise oma pealegi ja vaesuses üles kasvanud, nii suuri soove oskas üldse soovida. Vat siin arvati, et küllap ta mõne targa ja rikka mehe tehtud ikka oli, aga ei teatud kellegi peale näpuga näidata ja pesunaise enda suu seisis lukus. Nüüd on see sootuks mulda täis, nii et Ädu-Neenu emapoolsed geenid on teadmata. Isapoolsed on pärit mitut-setut põlve kingsepa-ametit pidanud esiisadelt ja kojanaistest esiemadelt.

Ometigi suutis kange loomuga pesunaine oma sohki saadud tütrele pisutki haridust anda. Nüüd jälle arvati, et küllap salapärane lapsetegija selleks raha saatis. Just nimelt saatis, sest ta pidi kaugemalt mees olema. Selles väikeses linnas poleks midagi saladuseks jäänud. Aga siis muutus riigikord, tuli sõda ja üleüldine segadus. Inimsaatused jooksid rööbastelt maha, kõik muutus, elud katkesid, aga vintsutustes tugevaks kasvanud Ema tuli läbi tule, vee ja vasktorude kõige ja kõigi kiuste varemete ja rusude alt välja, pühkis prahi ning tolmu maha, kuivatas pisarad ja elas edasi.

Kuidas kõik täpselt oli, seda Ädu-Neenu ei teadnudki, sest tollal ju neist asjust ei räägitud, et kuidas Isa pääses nii venelaste kui ka sakslaste mobilisatsioonist. Ega tüdrukut huvitanudki ja ei huvita praegugi, sest Ädu-Neenu pole juurte otsija ega kodu-uurija, tema on oleviku- ja tulevikuinimene, lihtsalt kulgeja.

Ädu-Neenul oli ilus äärelinna lapsepõlv väikeses vanas kingsepamajas. Tal oli raamatupidajast Ema ja autojuhist Isa ning ärklikorrusel oma tuba ja oma luba.

Aias oli võtta puude otsast õunu, ploome, kirsse ja põõsastest marju, peenrast maasikaid ja herneid. Poest sai doktorivorsti, pehmet saia ja iiriskomme. Limonaadi ka. Puudust ei tuntud millestki. Kuurist leidis Ädu-Neenu eestiaegseid „Mareteid“ ja luges neid põnevusega.

Maja ees suure saarepuu tugeva oksa küljes rippus kiik. Mängukaaslasi oli mitme tänava jagu. Tunnistusel oli tüdrukul peamiselt viied, rinnas punane viisnurk, hiljem kaelas kolmnurkne kaelarätt ja veel hiljem jälle märk rinnas, seekord komsomoli oma. Nii lihtsalt oli. Kõigil. Ädu-Neenu ei tulnud selle pealegi, et võiks olla ka teistsugune elu. „Maretid“ oli lihtsalt üks muinasjutt.

Ja Häda-Leenuks ei narrinud elavaloomulist ning aktiivset tüdrukut KEEGI.



No comments:

Post a Comment