Saturday, November 17, 2018

Seitsmes

Oo ei! Teeme nüüd kiiremini, sest jutt on ammu valmis ja ma tahan muid asju ka rääkida. Postitame nüüd kahekaupa ja käbe.


POOLE tee peal bussijaama meenub Ädu-Neenule, et ta tahaks raamatut randa kaasa. Ja mitte lihtsalt raamatut, vaid Mari Vallisoo luuletusi. Sel on kindel põhjus. Ädu-Neenu, kes on suure osa elust ikka proosat lugenud, avastas luule täiesti juhuslikult. Ühel raamatukoguüritusel, kus Triin Soomets luges oma luuletusi ja Tiit Born laulis oma laule.

Siis Ädu-Neenu otsustas proovida. Et mis ikka juhtuda saab, raamatu võib ju iga hetk plaksuga kinni lüüa ja mitte kunagi enam avada. Paljudega ta just nii toimiski, aga millegipärast Jan Kaplinski „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“ köitis teda. Võib-olla seepärast, et oli tõlkeraamat. Ädu-Neenu sai raamtust teada, et Jaan Kaplinski lõpetas eesti keeles kirjutamise. No vat ja sellest samast raamatust luges Ädu-Neenu ka järgmist fakti:

„4. augustil 2013 tappis auto tänavat ületanud Eesti kõige andekama poetessi Mari Vallisoo.“

Ädu-Neenu polnud sellisest poetessist kuulnudki, aga hakkas kohe huvituma. Mari Vallisoo luuletuste järele ta nüüd enne järgmist bussi raamatukokku lähebki. Läbi inimtühja linna, sest inimesed on pagenud leitsaku eest veekogude äärde või püsivad varjus. Raamatukogus on umbne, aga lahke laenutaja leiab Ädu-Neenule kähku „Mälestusi maailmast“, „Tabamatu toalävel“ ja „Koidutäht koolivihikus“.

Kohvikus tellib Ädu-Neenu jäätisekokteili ja hakkab lugema, sest bussini on veel AEGA.

***

AEGA ei saa tagasi keerata, kuigi Ädu-Neenu oleks tahtnud tagasi sellesse hommikusse, mil nad Mardiga Peipsi äärde sõitsid. Oleks lasknud pojal magada ja poleks kusagile kippunud.

„Ise saatsin oma lapse surma!“ kordas ta aastaid omaette, sest keegi ei jaksanud seda enam kuulata. Siis meenus Ädu-Neenule Ema jutt sellest, kuidas sõja ajal ühes talus heinaajal perepoeg tuli lõunale ja viskas õuekummelitesse pikali, ise oma emale kurtes, et ta on nii väsinud, nagu oleks tal surmauni. Siis jooksnud ka suur rott üle õue ja mõne aja pärast tulnud metsast hävituspataljon ning perepoeg lastudki maha.

Pärast Mardi surma vajus Ädu-Neenu musta auku. Istus kiiktoolis, urn süles ja laulis Mardile, nagu poisi lapsepõlves. Pisarad olid lõpuks kuivanud ja otsa saanud, aga süda valutas ikka tumedalt ja tuimalt, kuid tugevalt.

Miks Mart seekord kellegi teadmata öösel Peipsi äärest ära sõitis, jäigi saladuseks. Äikesega pealegi. Nähtavust polnud ollagi ja tee vihmalibe.

Kui Ädu-Neenu laipa tuvastamas käis, siis Mardi nägu oli ühegi kriimuta, rahulik ja justkui naeratav. Ta nagu oleks lihtsalt maganud. Tahtis magada, saigi magada. Keha seda katva lina all oli moondunud, parem jalg täiesti küljest ära, aga seda ei tahtnud Ädu-Neenu näha. Ta võttis kaasa ilusa ja kõrvetavvalusa mälestuse igaveseks uinunud pojast.

Auto läks mõistagi vanarauaks ja kui Ädu-Neenu taas inimeste hulka tuli, suhtlema ja ringi liikuma hakkas, siis sõidutasid teda armukesed, aga põhiliseks liiklusvahendiks sai ja jäigi BUSS.


No comments:

Post a Comment