Thursday, November 1, 2018

Prioriteedid

Juba laupäevast peale on selleks koer. Jumal tänatud, asi pööras heale (ptüi, ptüi, ptüi) ja täna hommikul oli haav juba rahunenud. Aga koer ise on pöörane. Tahaks õue ja oma kuudi juurde, aga veel ei saa ju. Tohib ainult rihma otsas jalutada.

Igav on tal. Harjunud lahtiselt tormama. Veel läheb päevi, kuni see õnnis hetk kord kätte jõuab, et torbik kaelast võetakse ja jooksma lastakse.

No seni disainib ta mu kuldset vatitekki, mille küljealuseks andsin. Iga päev saan sületäie vatti ja siidribasid. See veel mu pulmakingitus, seega 40 aastat vana. Teie kingitud muide, Viia! Kolm tekki on juba ära retsitud, kaks on veel tagavaraks. Lasku käia!

Eile oli tal väga paha ja palavik ja pikk jalgsikäik arsti juurde. Pärast seda lebas rahulikult, aga hommikuks oli juba keldritule põlema pannud. Vaja ainult seina najale püsti hüpata ja käpakest sirutada ning lülitile vajutada. Lihtne! Võib-olla tahtis moosi võtta!?

Ma olen tegelt sellest trallist jumalast kurnatud. Vaimliselt ning füüsiliselt, kuigi koeraga jalutab ikka mu armas mees. Peremeest kuulatakse paremini. Ma olen põetaja ja rohu andja. Ning südamevalutaja. Ega vahet pole, kas haige laps või haige koer.

Oleme selle ravitsemisega enam-vähem nüüd poole peal. Kuradi raske on. Ei kurda, lihtsalt imestan isegi, et NII raske. No kõik on raske, aga vaikselt ikka midagi teen. Pesu tõin lõpuks nööri pealt ära. Viskasin diivanile. Las ta nüüd ootab mind seal hunnikus natuke.

Oh heldeke!


No comments:

Post a Comment