Thursday, November 22, 2018

Neli päeva Nigulistega


Küllap on need ealised iseärasused, et olen hakanud asju ümber hindama. See minu aastaid kestnud vastumeelsus linnaelu ja eriti Tallinna suhtes on võtnud märkamatult sootuks teise suuna. Võib-olla peitub põhjus selles, et hetkel on mugav ööbimiskoht linnas olemas. Otse Niguliste kõrval.

Paar õhtut lihtsalt laman voodis ja naudin vaadet Nigulistele ning alt korruselt kostvat restoranimelu. Puudelt ripuvad pikad tulederead ja esimesel õhtul askeldab kõrgel okste vahel ka üks mees, kes pirne korrigeerib. Mind häirib, et ma ei tea, mis puudega tegemist, aga siis otsustan, et pärnad.

Meenub, justkui oleksin suvel nende lõhna tundnud. 14. juunil, kui käisime „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ etendusel ja Vabaduse platsil oli helesinistest õhupallidest pisarameri. Olen kindel, et pärnad. Ja et lõhnasid. Möödunud suvel õitsesid pärnad varem kui muidu. Kuuma pärast.

Mulle meeldib vanalinna uduvihmast märg ja tuledes läikiv kivisillutis ning et tänavatel liigub vähe inimesi. Lausa liiga vähe. Küllap on see novembrile omane. Ma ei tea ju. Millal ma viimati olin novembris Tallinnas?

Nüüd olen. Lasen endast läbi selle vana maja hingust – kummituslikult kägisev vannitoauks, maalid seintel, kunstiraamatute virnad põrandal, siugjad ja kergelt suunatavad väikese peaga põrandalambid, vaasid, kuivanud lilled, kimp pargitud nugisenahku...

Me võtame ette mõned käigud, mida süda ihaldab. Botaanikaaia palmimajja. Mitte ei suuda meenutada, kas ma olen seal varem käinud. Pigem ei. Tartus olen. Kuuleme Urmas Laansoo tuttavat häält kusagilt palmide tagant. Sööme seljankat. Liiga palju viinereid on sees.

Kõnnime läbi Metsakalmistu. Kuulsuste künkast Teatriliidu alani, mis näeb välja nagu vennaskalmistu või veel hullem – nagu koonduslaagri surnuaed, kui selline oleks olemas. Kivi kivis kinni. Nii vähe hingamisruumi pärast surma.

Maarjamäel kommunismiohvrite mälestusmüüri vahel puhub külm tuul, nagu arvata oligi. Pühime käega udupisarais kivi, et selgemalt nimesid näha. Karli nimi on olemas. Teadsin, et on, aga nüüd ka näen. Müüri lõppu ei lähe, poole pealt pöörame tagasi. Ihkame koju sooja.

Siis tahan Kadriorus jalutada Nimelisi puid ja presidendi mesimumme vaadelda. Näha on vaid kolm pisikest valget taru. Katharinenthali kohvikus sööme pavlovat ja joome jasmiiniteed ning kõnnime jalgsi koju. Udutab vihma.

Järgmisel päeval sõidan Nõmmele. Nostalgiline sõit on. Mööda tutvat teed. Lähedase inimese juurde. Lähedus on alles, kuigi me pole vahepeal silmast silma suhelnud. Minust pole suhtlejat ega midagi.

Nõmme maja on saja-aastane ja korter otsekui Pöial-Liisi muinasjutust pärit hiire-ema elupaik. Pisike ja hubane. Tuli pliidi all. Sellist olen ikka endale igatsenud neil hetkil, kui suurest majast jõud üle ei käi. Akna all elab oma elu Pärnu maantee, meie joome kohvi, sööme viinamarju ja porgandikooki.

Millalgi astume III Draakoni uksest sisse, ajame kõrtsiemandaga natuke lora ja lubame põdrasuppi sööma tulla. Täpne aeg jääb kokku leppimata. Eks järgmisel korral, kui linna tulen.

Õhtul tallame Telliskivis ringi. Doris Kareval on mingi raamatuesitlus, aga me ei jää kuulama. Ei viitsi. Sööme hoopis F-hoones õhtust. Naerame palju nagu ikka. Supp on mulle liiga vürtsikas ja ma vahetan selle lambalihapelmeenide vastu. Me ikka vahetame omavahel toite ja sööme üksteise taldrikutest. Mina veini ei joo, küll aga estragonilimonaadi. Jää oleks võinud olemata olla. Külm hakkab. Laud kõigub, kui inimesed mööda käivad. Ja neid muudkui aga voorib...

Lahe on süüa kohtades, kus keegi laua peale lina ei topi! Noh, kodus mul endal küll on, aga see ei loe. Kodu... Sinna ma juba igatsengi. Mutimullahunnikud ootavad laiali kraapimist, koer kantseldamist, küttepuud tuppa tassimist, raamatud lugemist, luuletused (kui antakse) üleskirjutamist...




No comments:

Post a Comment