Friday, November 2, 2018

Minu hingedepäev

Tulin juuksurist. Natalia joonistatud tuttuued kulmud näos. Keskväljakul põlesid küünlad. See Südames kallid või mis värk. Mulle andis üks viisakas vene poiss venekeelse flaieri. Ilus oli. Vaatasin natuke tulesid.

Ülle helistas. Võtame ta homme kolmveerand kaks Tartu bussi pealt maha. Õhtuseks ürituseks. Oh ma ei tahaks sinna maa alla minna (kaevandusmuuseumis), aga minemata ei sobi kah jätta.

Käisin poes. Ostsin vedelseebi ja hambapasta. Mu armas tütar tahab mind tahke seebi usku tagasi pöörata, saastab vähem planeeti. Aastaid tagasi käisin meditsiinilisel koolitusel ja seal õpetati, et vedelseep on hügieenilisem. Aga polevat, väidab mu teadusajakirjanikust (kelleks ta kunagi hakkab) tütar.

Tulin koju mööda valgustatud kergliiklusteed. Nii soe ja sume oli. Paljakäsi. Nautisin igat sammu. Selles niiskes pimeduses hõljusid mu ümber ainult head ja leebed hinged. Tundsin seda vaimselt ja füüsiliselt.

Mulle kohe meeldivad need valgustatud uusehitised kodu lähedal. Nii turvaline. (Kuigi ma tean, et igasugune turvalisus on vaid näiline.)  Pole ikka ürgmetsa inimene.

Helistasin Amale Rootsi. Kuidagi ei saa inimest siit kaugelt aidata. Rootsi tervishoiusüsteem on mäda mis mäda. Kummaline. Kusagil kummitab ikka veel mälestus Rootsi heaoluühiskonnast, aga see enam ammu ei toimi. Elu seal on lihtsalt õudus, väidab Ama. Kurb.

Lähen vaatan nüüd elutoas küünlaid.

No comments:

Post a Comment