Saturday, November 17, 2018

Kuues


PALAV hommik, väga palav hommik oli tookord, kui Ädu-Neenu nuias Marti, et poeg ta Peipsi äärde tuttavate suvilasse sõidutaks. Mart tahtis veel magada, oli kuumusest oimetu, aga Ädu-Neenu ei kärsinud oodata, tahtis Peipsisse ujuma. Pealegi oli tuttav pere kutsunud teda ka mustsõstraid korjama. Neil nii palju, et ise ei jõua korjata, süüa ega sisse teha.

Ädu-Neenul polnud korjamise, toormoosi ja mustsõstramahla vastu mitte midagi ja nii ta muudkui kiirustas poega takka. Ise ta omal ajal autojuhtimist selgeks ei õppinud. Enne sõidutas teda isa, siis mehed ja nüüd poeg.

Mart, alati rõõmus Mart, lapsest saadik Hea Laps ja Päikesepoiss, jäi tujutult köögilaua äärde kohvi jooma ning võileiba näkitsema, ise ohates: „No mitte ei viitsi sõita, ema! Üldse ei taha minna! Õudselt väsinud olen!“

Ädu-Neenu ei teinud poja jutust väljagi, lõi käega ja lohutas: „No pole ju pikk maa!“ ning läks ise kuurist plastmassämbreid otsima, millesse neid mustsõstraid korjata, mida nii lahkelt lubati. Kui ta kuuriukse avas, jooksis ilmatusuur rott Ädu-Neenu jalge vahelt aianurka vaarikate sisse. Naine kiljatas surmani ehmununa, sest rott oli lausa ta jalga riivanud. Ädu-Neenu polnud oma kuuris mitte kunagi rotte näinud. Ta polnud vist üldse rotti näinud. Igatahes mitte nii suurt.

Ega Ädu-Neenu olnud mingi arg naine, pealegi oli Peipsi-igatsus nii suur, et leides ämbrid, ununes rotijuhtum, ainult mingi kummaline ja ähvardav tunne jäi kusagile kukla taha kumisema. Kuumuses kadus seegi.

Pealegi oli Mart nüüd omadega valmis, pani autole hääled sisse ja keeras sinise Audi nina Tartu maantee POOLE.


No comments:

Post a Comment