Sunday, November 18, 2018

Kaheksas


BUSS on loomulikult sõitjaid täis, sest kes ei tahaks mere äärde, kui varjus on pluss kolmkümmend ja vihma pole nähtud nädalaid. Loodus kõrbeb, metsad põlevad siin ja Californias. Kreekas põlevad linnad, surevad inimesed...

Õnneks on tänapäeval bussides konditsioneerid, nii et hetkel on siin palju parem kui õues. Ädu-Neenu sätib end akna alla istuma ja võtab esimes kättejuhtuva luulekogu. See on „Koidutäht koolivihikus“. Juba esimestest luuletustest saab ta aru, et Mari Vallisoo armastab arve. Ädu-Neenu samuti. Sobib. Ei ole sellist depressiivset ininat nagu paljude muude luuletajate puhul.

Ädu-Neenu loeb kohani, kus Mari Vallisoo kirjutab, et ta tahaks Peipsis ujuda. See on praegu liig. Kokkusattumus. Seos. Ädu-Neenu ei jaksa mõelda, ta vaatab aknast välja ja peagi on buss kohal ka. Naine läheb läbi pargi ja mäest alla.

Juba on mere lähedus tunda. Leitsak asendub mõnusa tuulega. Meri paistab. Üks seltskond tuleb alt rannast üles ja omavahel räägitakse raudkülmast veest. Et idajooks on sees. Ädu-Neenu muigab sisimas, et mis külm vesi sellise ilmaga, naljatilgad.

Kokteilibaaris tümpsub muusika, rand on rahvast täis. Ädu-Neenu läheb natuke edasi, pisut kaugemale, kus veidigi privaatsust. Paneb trikoo sealsamas põõsaste vahel selga, palub ühel sümpaatsel vanahärral oma rannakotti silmas pidada ja kahlab vette.

Otsekohe saab ta aru, miks vees nii vähe inimesi on ja mida need vastutulijad oma jutuga mõtlesid. Igasuguse ilmaga ujuma harjunud Ädu-Neenul lähevad silmamunad punni ja ähvardavad sulpsatades vette kukkuda ning põhja vajuda või siis veepinnale hulpima jääda. Ädu-Neenu ei tea ju, kuidas neil on kombeks käituda sel puhul, sest varem pole ta silmad tahtnud peast välja kukkuda. Jalad tõmbuvad krampi. Vesi on erakordselt külm. Kuidas see võimalik on? Mis valemiga? Sellises leitsakus.

Ädu-Neenu põgeneb kaldale tagasi, sest pahkluid läbistab nõelterav VALU.

***

VALU andis aastatega järele. See ei murdnud Ädu-Neenut maha ega väänanud kõveraks. Ta ei vajanud ei psühhiaatrit ega antidepressante. Vajas lihtsalt aega. Aeg armistas haavad ja elu läks edasi.

Varsti tuli kodumaja lammutus päevakorda ja Ädu-Neenu pigem rõõmustas selle üle. Nii sai vana elu seljataha jätta ja uuega edasi minna. Ta oli naine oma parimas aastais, särtsu täis, tõmbas mehi külge nagu kärbsepaber. Ädu-Neenu keskenduski meestele, pidudele, veinile, reisimisele – ühesõnaga ELAMISELE. Surm oli Ädu-Neenule andnud piiritu elurõõmu.

Mõnele see muidugi ei meeldinud. Et leinas liiga vähe. Kauem oleks pidanud. Oleks üldse pidanud jääma vanaks, koledaks ja igavesti kurvaks. Kui su ainus poeg on surnud, siis sure sinagi takka järele, aga mitte ära lehvi rõõmsalt mööda maailma. Nii arvasid mõned. Kõiketeadjad. Endal suu vingus nagu hapu õun.

Ädu-Neenu sülitas selliste peale. Ta polnud kunagi moraalitsejaid ja vingus naisi sallinud. Need ei sallinud teda ka. Kartsid oma meeste pärast. Kartsid, et need Ädu-Neenu voodisse satuvad. Eks sattunud ka mõnikord. Niisama lõbu pärast. Endale ei tahtnud Ädu-Neenu neist ühetegi. Mistarvis? Hapud õunad võisid oma mehed rahulikult endale hoida ja nende kallal edasi iniseda. Hapud õunad võisid rahumeeli kohvikus istuda ja oma mehi ning kogu linna klatšida, Ädu-Neenul polnud sellest sooja ega külma. Tema elas oma põnevat elu, mis läks veelgi põnevamaks hetkest, mil tuli ta ellu PIRET.


No comments:

Post a Comment