Saturday, November 24, 2018

Iisaku segakoor 150

See on väga aukartustäratav tulemus. Koori on olnud kauem kui meie riiki. Eks muusika olegi aja- ja riikideülene. Iisaku on muidugi vana ja auväärne koht. Robert Theodor Hansen ja "Emas süda", mida ka täna koori esituses kuulsime.

Saal rahvast puupüsti täis, palju tuttavaid ja üks huvitav avastus ka. Koori ajaloofilmis kõneles kunagise Iisaku sovhoosi asedirektor? (täpselt pole meeles) Anto Pähn. Usun, et sama mees, keda lapsepõlves meie kodupidudelt mäletan. Tahan mõne Iisaku inimese käest küsida mehe saatuse kohta.

Lavale tuli ka Alen Veziko ja laulis koos kooridega seda maad ja ilma koorideta seda taevalage ja veel lugusid. Siis läks natuke üle võlli, kui kaasa plaksutama pidi. Neil puhkudel meenub Meeli, kes pahandab. Talle ei meeldi kaasaplaksutamine, sest tahab kuulata. Ma ka tahan kuulata. Ei plaksuta kaasa ja isegi kaasa laulda enam ei viitsi. Oleneb muidugi. Mõnda asja viitsin.

Igatahes Tanja sai ära kallistatud ja sünnipäeva puhul õnnitletud. Appi, kui ammusest ajast me teineteist teame. Kirikukooride algusajast. Just Iisaku noortekoor laulis Pühajõe kirikus Sisaski "Auväärset Haldajat" ja see oli mu edimene kuulmine. Aga võib-olla olen ma selle kõik välja mõelnud. :)

Ja juba teist õhtut lahkun ma pidust nii, et kooki ei söögi. Põle isu. Jumal tänatud kah. Kahel õhtul olen vaadanud kahjutundega minust hulga nooremaid naisi, kes on oma kauni kehakuju kaotanud. Eks see ole teatud mõttes geneetiline.

Kui mul ikka koogiisu tuleb, küll ma siis vitsutan.

No comments:

Post a Comment