Sunday, November 25, 2018

Campanelli

Vat polegi varem seda käsikellade ansamblit kuulnud, ikka Arsis ja Arsis muudkui. Väga hea kontsert oli, informatiivne ka lisaks muusika nautimisele. Sain muuhulgas näiteks teada, et Irving Berlin lõi oma "Valged jõulud" lohutuseks poja surma puhul. Nagu Hansen "Ema südamegi" tütre surma puhul oma naisele. Vat nii!

Dirigent oli äärmiselt meeldiv naine. Ansambel varemgi Sakal esinenud, selline tuttavate värk. Sakal on teadagi õdus, pakutakse kohvi ja kommi. Ja kuna dirigendil oli meeles, et eelmisel kontserdil rahvas tantsis, siis otsiti tänaseks ekstra välja "Ilusal sinisel Doonaul" noodid ja tantsiti taas.

Coheni "Halleluuja" halleluujat võisime ka kaasa laulda. Piazzolla "Libertango" mängiti ära. Koos akordioniga muide.

Ja nüüd tähelepanu! SAIN KA KELLI MÄNGIDA! See on olnud mu eluläbiv unistus. Mul olid esimese oktavi do ja väikese oktavi si kellad. Olen alati lootnud, et käsikellade mängimise võti on rütm ja nii see ongi. Noot on nagu klaveril ja sa lihtsalt mängid õigel ajal oma kella. Tahaks veel.

Sõime Saka mõisa restoraanis. Ainult kahekesi olime seal ilusas maitsekas heledas võlvlaega keldris. Mu puravikupüreesupil säras erepunane peediplirts ja hulpisid munavalgevahust saarekesed. Brüleekreem (muidu mu lemmik) oli kitsene ja mu armas mees pistis selle ise nahka.

Tahaks veel midagi head.

No comments:

Post a Comment