Friday, November 30, 2018

Jõululuuletus

No vaadake err.ee/luuletus, ma saatsin sinna kolm, nagu tohtis. Praegu just käisin kaemas. Sääl saab laikida ka, aga laikige ikka neid, mis meeldivad. Ega need rahvalaigid vist eriti loe. Ringhääling valib ikka selle, mis talle meeldib.

Eelmisel aastal osutusin Rain Kooli lemmikuks, sain temalt paki, aga ette minu salmi ei loetud. Eile sain ühelt mobiiliarendajalt sellise sõnumi:

Soovingi küsida, kas ma võin panna teie poolt kirjutatud luuletuse mobiilirakendusse nimega Luule? Rakendus on täiesti tasuta, ilma reklaamideta ja mina, ega ka keegi teine selle pealt kasu ei teeni. Minu suur soov on lõpule viia projekt, mida alustasin, sest esmane huvi selle vastu oli suur ja tundub, et app oleks inimestele igati vajalik. Teisalt tahan muidugi ka ise seda rakendust jõuluõhtul kasutada 🙂 Lisaks usun, et igaühel oleks uhke tunne, kui tema luuletusi Eesti kodudes jõuluõhtul esitatakse.

Jutt käib eelmise aasta luuletusest ja loomulikult ma lubasin.

Sel aastal kohendasin üht varasemat luuletust lühemaks ja kaks sündisid väga kähku ning valutult. Minu jaoks on tähtis, et poleks trafaretseid mõisteid kasutatud. Jõuluvanast ja päkapikkudest suutsin loobuda, aga piparkook läks küll sisse.

Aa jaa... Mitte ainult ärge lugege, vaid saatke ise ka!

Thursday, November 29, 2018

Noa laev



Noa laev seisab vööriga lõunas
Cirrused sääl kihiti laotud

on ehk oodata ilmamuutust
lokulauda ammugi taotud

pööraks leebemaks kurjad tuuled
jäidet valusat näkku ei lööks

ei taha küll et see va külmking
lõrinal meie südameid sööks

12-52-29-11-2018

Monday, November 26, 2018

Üliturvaline olmevärk


soojad saiad sõin ma juba voodis
nende lõhna peale sadas lund
kaugelt tervitused kätte toodi
nüüd on hämar pärastlõunatund

pesumasin poolelt sõnalt vait jäi
toolikorjul ripub niiske särk
elu oma igapäevast teed käib
see on turvaline olmevärk

15-33-26-11-2018


Sunday, November 25, 2018

Campanelli

Vat polegi varem seda käsikellade ansamblit kuulnud, ikka Arsis ja Arsis muudkui. Väga hea kontsert oli, informatiivne ka lisaks muusika nautimisele. Sain muuhulgas näiteks teada, et Irving Berlin lõi oma "Valged jõulud" lohutuseks poja surma puhul. Nagu Hansen "Ema südamegi" tütre surma puhul oma naisele. Vat nii!

Dirigent oli äärmiselt meeldiv naine. Ansambel varemgi Sakal esinenud, selline tuttavate värk. Sakal on teadagi õdus, pakutakse kohvi ja kommi. Ja kuna dirigendil oli meeles, et eelmisel kontserdil rahvas tantsis, siis otsiti tänaseks ekstra välja "Ilusal sinisel Doonaul" noodid ja tantsiti taas.

Coheni "Halleluuja" halleluujat võisime ka kaasa laulda. Piazzolla "Libertango" mängiti ära. Koos akordioniga muide.

Ja nüüd tähelepanu! SAIN KA KELLI MÄNGIDA! See on olnud mu eluläbiv unistus. Mul olid esimese oktavi do ja väikese oktavi si kellad. Olen alati lootnud, et käsikellade mängimise võti on rütm ja nii see ongi. Noot on nagu klaveril ja sa lihtsalt mängid õigel ajal oma kella. Tahaks veel.

Sõime Saka mõisa restoraanis. Ainult kahekesi olime seal ilusas maitsekas heledas võlvlaega keldris. Mu puravikupüreesupil säras erepunane peediplirts ja hulpisid munavalgevahust saarekesed. Brüleekreem (muidu mu lemmik) oli kitsene ja mu armas mees pistis selle ise nahka.

Tahaks veel midagi head.

Saturday, November 24, 2018

Iisaku segakoor 150

See on väga aukartustäratav tulemus. Koori on olnud kauem kui meie riiki. Eks muusika olegi aja- ja riikideülene. Iisaku on muidugi vana ja auväärne koht. Robert Theodor Hansen ja "Emas süda", mida ka täna koori esituses kuulsime.

Saal rahvast puupüsti täis, palju tuttavaid ja üks huvitav avastus ka. Koori ajaloofilmis kõneles kunagise Iisaku sovhoosi asedirektor? (täpselt pole meeles) Anto Pähn. Usun, et sama mees, keda lapsepõlves meie kodupidudelt mäletan. Tahan mõne Iisaku inimese käest küsida mehe saatuse kohta.

Lavale tuli ka Alen Veziko ja laulis koos kooridega seda maad ja ilma koorideta seda taevalage ja veel lugusid. Siis läks natuke üle võlli, kui kaasa plaksutama pidi. Neil puhkudel meenub Meeli, kes pahandab. Talle ei meeldi kaasaplaksutamine, sest tahab kuulata. Ma ka tahan kuulata. Ei plaksuta kaasa ja isegi kaasa laulda enam ei viitsi. Oleneb muidugi. Mõnda asja viitsin.

Igatahes Tanja sai ära kallistatud ja sünnipäeva puhul õnnitletud. Appi, kui ammusest ajast me teineteist teame. Kirikukooride algusajast. Just Iisaku noortekoor laulis Pühajõe kirikus Sisaski "Auväärset Haldajat" ja see oli mu edimene kuulmine. Aga võib-olla olen ma selle kõik välja mõelnud. :)

Ja juba teist õhtut lahkun ma pidust nii, et kooki ei söögi. Põle isu. Jumal tänatud kah. Kahel õhtul olen vaadanud kahjutundega minust hulga nooremaid naisi, kes on oma kauni kehakuju kaotanud. Eks see ole teatud mõttes geneetiline.

Kui mul ikka koogiisu tuleb, küll ma siis vitsutan.

Friday, November 23, 2018

Kaamos


kaamos
kallis kaamos
armastan sind
mina truudusetu
kel suvi juba ununenud
mis silmist see südamest

inimesed vaatavad kõõrdi
mis rumal jutt
kesse suudaks armastada
pimedust ja pori
ainult mingi imelik

no täpselt

13-01-22-11-2018


Thursday, November 22, 2018

Neli päeva Nigulistega


Küllap on need ealised iseärasused, et olen hakanud asju ümber hindama. See minu aastaid kestnud vastumeelsus linnaelu ja eriti Tallinna suhtes on võtnud märkamatult sootuks teise suuna. Võib-olla peitub põhjus selles, et hetkel on mugav ööbimiskoht linnas olemas. Otse Niguliste kõrval.

Paar õhtut lihtsalt laman voodis ja naudin vaadet Nigulistele ning alt korruselt kostvat restoranimelu. Puudelt ripuvad pikad tulederead ja esimesel õhtul askeldab kõrgel okste vahel ka üks mees, kes pirne korrigeerib. Mind häirib, et ma ei tea, mis puudega tegemist, aga siis otsustan, et pärnad.

Meenub, justkui oleksin suvel nende lõhna tundnud. 14. juunil, kui käisime „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ etendusel ja Vabaduse platsil oli helesinistest õhupallidest pisarameri. Olen kindel, et pärnad. Ja et lõhnasid. Möödunud suvel õitsesid pärnad varem kui muidu. Kuuma pärast.

Mulle meeldib vanalinna uduvihmast märg ja tuledes läikiv kivisillutis ning et tänavatel liigub vähe inimesi. Lausa liiga vähe. Küllap on see novembrile omane. Ma ei tea ju. Millal ma viimati olin novembris Tallinnas?

Nüüd olen. Lasen endast läbi selle vana maja hingust – kummituslikult kägisev vannitoauks, maalid seintel, kunstiraamatute virnad põrandal, siugjad ja kergelt suunatavad väikese peaga põrandalambid, vaasid, kuivanud lilled, kimp pargitud nugisenahku...

Me võtame ette mõned käigud, mida süda ihaldab. Botaanikaaia palmimajja. Mitte ei suuda meenutada, kas ma olen seal varem käinud. Pigem ei. Tartus olen. Kuuleme Urmas Laansoo tuttavat häält kusagilt palmide tagant. Sööme seljankat. Liiga palju viinereid on sees.

Kõnnime läbi Metsakalmistu. Kuulsuste künkast Teatriliidu alani, mis näeb välja nagu vennaskalmistu või veel hullem – nagu koonduslaagri surnuaed, kui selline oleks olemas. Kivi kivis kinni. Nii vähe hingamisruumi pärast surma.

Maarjamäel kommunismiohvrite mälestusmüüri vahel puhub külm tuul, nagu arvata oligi. Pühime käega udupisarais kivi, et selgemalt nimesid näha. Karli nimi on olemas. Teadsin, et on, aga nüüd ka näen. Müüri lõppu ei lähe, poole pealt pöörame tagasi. Ihkame koju sooja.

Siis tahan Kadriorus jalutada Nimelisi puid ja presidendi mesimumme vaadelda. Näha on vaid kolm pisikest valget taru. Katharinenthali kohvikus sööme pavlovat ja joome jasmiiniteed ning kõnnime jalgsi koju. Udutab vihma.

Järgmisel päeval sõidan Nõmmele. Nostalgiline sõit on. Mööda tutvat teed. Lähedase inimese juurde. Lähedus on alles, kuigi me pole vahepeal silmast silma suhelnud. Minust pole suhtlejat ega midagi.

Nõmme maja on saja-aastane ja korter otsekui Pöial-Liisi muinasjutust pärit hiire-ema elupaik. Pisike ja hubane. Tuli pliidi all. Sellist olen ikka endale igatsenud neil hetkil, kui suurest majast jõud üle ei käi. Akna all elab oma elu Pärnu maantee, meie joome kohvi, sööme viinamarju ja porgandikooki.

Millalgi astume III Draakoni uksest sisse, ajame kõrtsiemandaga natuke lora ja lubame põdrasuppi sööma tulla. Täpne aeg jääb kokku leppimata. Eks järgmisel korral, kui linna tulen.

Õhtul tallame Telliskivis ringi. Doris Kareval on mingi raamatuesitlus, aga me ei jää kuulama. Ei viitsi. Sööme hoopis F-hoones õhtust. Naerame palju nagu ikka. Supp on mulle liiga vürtsikas ja ma vahetan selle lambalihapelmeenide vastu. Me ikka vahetame omavahel toite ja sööme üksteise taldrikutest. Mina veini ei joo, küll aga estragonilimonaadi. Jää oleks võinud olemata olla. Külm hakkab. Laud kõigub, kui inimesed mööda käivad. Ja neid muudkui aga voorib...

Lahe on süüa kohtades, kus keegi laua peale lina ei topi! Noh, kodus mul endal küll on, aga see ei loe. Kodu... Sinna ma juba igatsengi. Mutimullahunnikud ootavad laiali kraapimist, koer kantseldamist, küttepuud tuppa tassimist, raamatud lugemist, luuletused (kui antakse) üleskirjutamist...




Tuesday, November 20, 2018

Lõpp loole. Ja lähme eluga edasi


MITTE keegi ei saa Ädu-Neenule nõu anda, ta ei vajagi kellegi nõu. Ta peab ise otsusele jõudma, mida Pireti ja lapsega peale hakata. Nüüd selle uue Piretiga, sest see eelmine on läbi mõeldud ja kõrvale pandud. Elu pole neid kahte naist enam rohkem kokku viinud.

Mida rohkem Ädu-Neenu asjast mõtleb, seda rahulikumaks ta jääb ja seda normaalsem ja tavalisem kõik tundub. Seriaalides läheb veel kauem aega, kui selgub, kes on kelle laps või lapsevanem. Olukord on küll natuke seebilik, aga ainult õigepisut.
Õigupoolest on ju tore, et on lapselaps, hakkab Ädu-Neenu tunneli lõpus valgust nägema. Ikkagi oma liha ja veri. Mart elab edasi. Nimigi sama. Ädu-Neenu tahaks juba teada, kas poiss on oma isa moodi. Tahaks juba näha, milline see Piret välja näeb. Kas on ikka ilus? Ja millega ta tegeleb ja kus nad elavad? Sellest ei kirjutanud Piret sõnagi. Õige kah! Küllap nad jõuavad rääkida, kui kohtuvad. Kui oleks olnud minu asemel mingi nõme mutt, kes poleks neid näha tahtnud, siis pole vaja teadagi, on Ädu-Neenu oma mõtetes otsuse teinud.

Täna on juba hilja, aga homme helistan, mõtleb Ädu-Neenu ja poeb rõõmsana ning otsusekindlana voodisse. Uni tuleb kohe. Eriti magus ja mõnus.

Ädu-Neenu ei tea, et ta seni tubli süda seiskub just sellel ööl. Igaveseks. Kas see oligi see oodatud ilus surm? Küllap vist.




Monday, November 19, 2018

Üheksas


PIRET on siis nüüd ka tema pojapoja ema nimi. Juba see nimi ei meeldi Ädu-Neenule üldse mitte, sest meenutab minevikku. See ka ei meeldi, et on olemas pojapoeg ja selle ema. Mitte miski ei meeldi. Ädu-Neenu pole selleks valmis. Ta ei osanud midagi niisugust oodata ega karta. Arvas, et kannatused on möödas, aga ei! Elul on veel üllatusi tagataskus.

„Kurat küll!“ kirub Ädu-Neenu. „Üldse ei saa ennast vabaks lasta, kohe kukub mingi luukere kolinal kapist välja!“

Ädu-Neenu ei jõua selgusele, mida teha. Ta ei tea, kas ta tahab Piretiga kohtuda või mitte. Kas ta suudab seda naist taluda ja last armastada? Ädu-Neenu pole mingi ninnu-nännu vanaematüüp. Teda ajavad sellised marru, kes tundide kaupa oma lapselastest jahuvad ja tuhandeid pilte näitavad. Kõigil üks ja seesama jutt, et tema lapselaps on eriline ja sädemega. Ädu-Neenu jaoks on see lihtsalt igav ja ebahuvitav. Ja see nimi! Nimi ei riku meest, küll aga rikub naist! Nagu nimesid vähe oleks! Mille kuradi pärast peab selle naise nimi just Piret olema?

See nimi tuletab meelde aegu, mis ammu ununenud ja mõttedki neist kõrvale pandud. Nüüd hakka jälle uuesti läbi elama! Paratamatult... Kasvõi alateadlikult. Ädu-Neenu üldse ei tahaks sellest mõelda, aga mõtted lihtsalt tulevad. Suruvad ennast peale. Ja kõiges on süüdi see pagana Piret, kes eiteakust ja milleks äkki välja ilmus!

Piret, Piret, PIRET...

***

PIRET oli väga omapärane naine. See eelmine Piret, see mineviku Piret. Ta oli ilus, andekas, rikas, haritud ja elas Tallinnas. Ädu-Neenu tutvus temaga läbi oma tuttavate tuttavate. Läbi mitmete inimeste jõudis Piret tema ellu. Ju siis pidi jõudma. Ädu-Neenu on kogu aeg arvanud, et kõik, mis tema elus juhtub, on pidanud juhtuma. Ta ei küsi kunagi, et miks mina? Ja kus Jumal oli, kui Mart surma sai? Et miks Jumal laskis sel juhtuda?

Ädu-Neenu läheb kohe kurjaks, kui inimesed hakkavad jõurama sellistel teemadel. Surmal pole vanust, teab Ädu-Neenu. Tema Jumalaga ei vaidle.

Piretiga koos tulid ka teised huvitavad inimesed Ädu-Neenu ellu – kunstnikud, kirjanikud, muusikud... Piret liikus neis ringkondades ja võttis Ädu-Neenu endaga kaasa. Ädu-Neenu tundis end uues keskkonnas väga hästi, sugugi mitte maalt ja hobusega. Alati oli olengutel ka palju veini, mis suhtluses viimsegi krambiraasu maha võttis. Ja egas Ädu-Neenu polnud siis mingi juhmakas. Haritud naine ju ikkagi.

Ädu-Neenu arvas, et nad on Piretiga väga head sõbrannad ja ta ei osanud tähele panna seltskonna vihjeid ega lugeda märke. See, et Piret teda veinisena mõnikord avalikult suudles, ei tundunud üldse imelik. See oli lihtsalt lõbus ja seksikas ja põnev. Ädu-Neenu oli ennegi naistega suudelnud. Kes poleks? Mõni frigiidne kuivik ehk.

Ädu-Neenu punastab mõtte juures, kui naiivne ta tollal oli ja kuidas ta asjale pihta ei saanud enne, kui Piret väga selgelt oma huvi üles näitas. Siis küll Ädu-Neenu päris ehmatas ja põgenes ummisjalu, sest lesbiline suhe polnud tema jaoks. Ta on sättumuselt ikka hetero mis hetero, isegi bi MITTE.


Sunday, November 18, 2018

Kaheksas


BUSS on loomulikult sõitjaid täis, sest kes ei tahaks mere äärde, kui varjus on pluss kolmkümmend ja vihma pole nähtud nädalaid. Loodus kõrbeb, metsad põlevad siin ja Californias. Kreekas põlevad linnad, surevad inimesed...

Õnneks on tänapäeval bussides konditsioneerid, nii et hetkel on siin palju parem kui õues. Ädu-Neenu sätib end akna alla istuma ja võtab esimes kättejuhtuva luulekogu. See on „Koidutäht koolivihikus“. Juba esimestest luuletustest saab ta aru, et Mari Vallisoo armastab arve. Ädu-Neenu samuti. Sobib. Ei ole sellist depressiivset ininat nagu paljude muude luuletajate puhul.

Ädu-Neenu loeb kohani, kus Mari Vallisoo kirjutab, et ta tahaks Peipsis ujuda. See on praegu liig. Kokkusattumus. Seos. Ädu-Neenu ei jaksa mõelda, ta vaatab aknast välja ja peagi on buss kohal ka. Naine läheb läbi pargi ja mäest alla.

Juba on mere lähedus tunda. Leitsak asendub mõnusa tuulega. Meri paistab. Üks seltskond tuleb alt rannast üles ja omavahel räägitakse raudkülmast veest. Et idajooks on sees. Ädu-Neenu muigab sisimas, et mis külm vesi sellise ilmaga, naljatilgad.

Kokteilibaaris tümpsub muusika, rand on rahvast täis. Ädu-Neenu läheb natuke edasi, pisut kaugemale, kus veidigi privaatsust. Paneb trikoo sealsamas põõsaste vahel selga, palub ühel sümpaatsel vanahärral oma rannakotti silmas pidada ja kahlab vette.

Otsekohe saab ta aru, miks vees nii vähe inimesi on ja mida need vastutulijad oma jutuga mõtlesid. Igasuguse ilmaga ujuma harjunud Ädu-Neenul lähevad silmamunad punni ja ähvardavad sulpsatades vette kukkuda ning põhja vajuda või siis veepinnale hulpima jääda. Ädu-Neenu ei tea ju, kuidas neil on kombeks käituda sel puhul, sest varem pole ta silmad tahtnud peast välja kukkuda. Jalad tõmbuvad krampi. Vesi on erakordselt külm. Kuidas see võimalik on? Mis valemiga? Sellises leitsakus.

Ädu-Neenu põgeneb kaldale tagasi, sest pahkluid läbistab nõelterav VALU.

***

VALU andis aastatega järele. See ei murdnud Ädu-Neenut maha ega väänanud kõveraks. Ta ei vajanud ei psühhiaatrit ega antidepressante. Vajas lihtsalt aega. Aeg armistas haavad ja elu läks edasi.

Varsti tuli kodumaja lammutus päevakorda ja Ädu-Neenu pigem rõõmustas selle üle. Nii sai vana elu seljataha jätta ja uuega edasi minna. Ta oli naine oma parimas aastais, särtsu täis, tõmbas mehi külge nagu kärbsepaber. Ädu-Neenu keskenduski meestele, pidudele, veinile, reisimisele – ühesõnaga ELAMISELE. Surm oli Ädu-Neenule andnud piiritu elurõõmu.

Mõnele see muidugi ei meeldinud. Et leinas liiga vähe. Kauem oleks pidanud. Oleks üldse pidanud jääma vanaks, koledaks ja igavesti kurvaks. Kui su ainus poeg on surnud, siis sure sinagi takka järele, aga mitte ära lehvi rõõmsalt mööda maailma. Nii arvasid mõned. Kõiketeadjad. Endal suu vingus nagu hapu õun.

Ädu-Neenu sülitas selliste peale. Ta polnud kunagi moraalitsejaid ja vingus naisi sallinud. Need ei sallinud teda ka. Kartsid oma meeste pärast. Kartsid, et need Ädu-Neenu voodisse satuvad. Eks sattunud ka mõnikord. Niisama lõbu pärast. Endale ei tahtnud Ädu-Neenu neist ühetegi. Mistarvis? Hapud õunad võisid oma mehed rahulikult endale hoida ja nende kallal edasi iniseda. Hapud õunad võisid rahumeeli kohvikus istuda ja oma mehi ning kogu linna klatšida, Ädu-Neenul polnud sellest sooja ega külma. Tema elas oma põnevat elu, mis läks veelgi põnevamaks hetkest, mil tuli ta ellu PIRET.


Saturday, November 17, 2018

Seitsmes

Oo ei! Teeme nüüd kiiremini, sest jutt on ammu valmis ja ma tahan muid asju ka rääkida. Postitame nüüd kahekaupa ja käbe.


POOLE tee peal bussijaama meenub Ädu-Neenule, et ta tahaks raamatut randa kaasa. Ja mitte lihtsalt raamatut, vaid Mari Vallisoo luuletusi. Sel on kindel põhjus. Ädu-Neenu, kes on suure osa elust ikka proosat lugenud, avastas luule täiesti juhuslikult. Ühel raamatukoguüritusel, kus Triin Soomets luges oma luuletusi ja Tiit Born laulis oma laule.

Siis Ädu-Neenu otsustas proovida. Et mis ikka juhtuda saab, raamatu võib ju iga hetk plaksuga kinni lüüa ja mitte kunagi enam avada. Paljudega ta just nii toimiski, aga millegipärast Jan Kaplinski „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“ köitis teda. Võib-olla seepärast, et oli tõlkeraamat. Ädu-Neenu sai raamtust teada, et Jaan Kaplinski lõpetas eesti keeles kirjutamise. No vat ja sellest samast raamatust luges Ädu-Neenu ka järgmist fakti:

„4. augustil 2013 tappis auto tänavat ületanud Eesti kõige andekama poetessi Mari Vallisoo.“

Ädu-Neenu polnud sellisest poetessist kuulnudki, aga hakkas kohe huvituma. Mari Vallisoo luuletuste järele ta nüüd enne järgmist bussi raamatukokku lähebki. Läbi inimtühja linna, sest inimesed on pagenud leitsaku eest veekogude äärde või püsivad varjus. Raamatukogus on umbne, aga lahke laenutaja leiab Ädu-Neenule kähku „Mälestusi maailmast“, „Tabamatu toalävel“ ja „Koidutäht koolivihikus“.

Kohvikus tellib Ädu-Neenu jäätisekokteili ja hakkab lugema, sest bussini on veel AEGA.

***

AEGA ei saa tagasi keerata, kuigi Ädu-Neenu oleks tahtnud tagasi sellesse hommikusse, mil nad Mardiga Peipsi äärde sõitsid. Oleks lasknud pojal magada ja poleks kusagile kippunud.

„Ise saatsin oma lapse surma!“ kordas ta aastaid omaette, sest keegi ei jaksanud seda enam kuulata. Siis meenus Ädu-Neenule Ema jutt sellest, kuidas sõja ajal ühes talus heinaajal perepoeg tuli lõunale ja viskas õuekummelitesse pikali, ise oma emale kurtes, et ta on nii väsinud, nagu oleks tal surmauni. Siis jooksnud ka suur rott üle õue ja mõne aja pärast tulnud metsast hävituspataljon ning perepoeg lastudki maha.

Pärast Mardi surma vajus Ädu-Neenu musta auku. Istus kiiktoolis, urn süles ja laulis Mardile, nagu poisi lapsepõlves. Pisarad olid lõpuks kuivanud ja otsa saanud, aga süda valutas ikka tumedalt ja tuimalt, kuid tugevalt.

Miks Mart seekord kellegi teadmata öösel Peipsi äärest ära sõitis, jäigi saladuseks. Äikesega pealegi. Nähtavust polnud ollagi ja tee vihmalibe.

Kui Ädu-Neenu laipa tuvastamas käis, siis Mardi nägu oli ühegi kriimuta, rahulik ja justkui naeratav. Ta nagu oleks lihtsalt maganud. Tahtis magada, saigi magada. Keha seda katva lina all oli moondunud, parem jalg täiesti küljest ära, aga seda ei tahtnud Ädu-Neenu näha. Ta võttis kaasa ilusa ja kõrvetavvalusa mälestuse igaveseks uinunud pojast.

Auto läks mõistagi vanarauaks ja kui Ädu-Neenu taas inimeste hulka tuli, suhtlema ja ringi liikuma hakkas, siis sõidutasid teda armukesed, aga põhiliseks liiklusvahendiks sai ja jäigi BUSS.


Kuues


PALAV hommik, väga palav hommik oli tookord, kui Ädu-Neenu nuias Marti, et poeg ta Peipsi äärde tuttavate suvilasse sõidutaks. Mart tahtis veel magada, oli kuumusest oimetu, aga Ädu-Neenu ei kärsinud oodata, tahtis Peipsisse ujuma. Pealegi oli tuttav pere kutsunud teda ka mustsõstraid korjama. Neil nii palju, et ise ei jõua korjata, süüa ega sisse teha.

Ädu-Neenul polnud korjamise, toormoosi ja mustsõstramahla vastu mitte midagi ja nii ta muudkui kiirustas poega takka. Ise ta omal ajal autojuhtimist selgeks ei õppinud. Enne sõidutas teda isa, siis mehed ja nüüd poeg.

Mart, alati rõõmus Mart, lapsest saadik Hea Laps ja Päikesepoiss, jäi tujutult köögilaua äärde kohvi jooma ning võileiba näkitsema, ise ohates: „No mitte ei viitsi sõita, ema! Üldse ei taha minna! Õudselt väsinud olen!“

Ädu-Neenu ei teinud poja jutust väljagi, lõi käega ja lohutas: „No pole ju pikk maa!“ ning läks ise kuurist plastmassämbreid otsima, millesse neid mustsõstraid korjata, mida nii lahkelt lubati. Kui ta kuuriukse avas, jooksis ilmatusuur rott Ädu-Neenu jalge vahelt aianurka vaarikate sisse. Naine kiljatas surmani ehmununa, sest rott oli lausa ta jalga riivanud. Ädu-Neenu polnud oma kuuris mitte kunagi rotte näinud. Ta polnud vist üldse rotti näinud. Igatahes mitte nii suurt.

Ega Ädu-Neenu olnud mingi arg naine, pealegi oli Peipsi-igatsus nii suur, et leides ämbrid, ununes rotijuhtum, ainult mingi kummaline ja ähvardav tunne jäi kusagile kukla taha kumisema. Kuumuses kadus seegi.

Pealegi oli Mart nüüd omadega valmis, pani autole hääled sisse ja keeras sinise Audi nina Tartu maantee POOLE.


Friday, November 16, 2018

Viies


MART ei teadnudki minu rasedusest, ma ei jõudnud talle öelda ka. Muide, kavatsesin seda just järgmisel hommikul teha, aga saatuslik öö tuli vahele...

Ütlen siis nüüd Teile. Väike Mart läheb sügisel juba esimesse klassi.

Kui Te soovite meiega suhelda, siis minu telefoninumber on *******.

Ilusat suve soovides

Piret

Ädu-Neenu on esiteks pisut aega täiesti emotsioonitu ning nõutu, paneb kirja käest, võtab lonksu kohvi, aga see on juba külm ega maitse enam. Millal ta jõudis jahtuda? On ta kirja nii mitu korda eneselelgi märkamatult lugenud?

Siis hakkab tasapisi tulema viha. Kuradi tüdruk! Nüüd siis tuled oma jutuga. Nüüd, kus üle seitsme aasta möödas, leinad leinatud, eluga edasi mindud, Mardi tuhk ammuilma merre puistatud. Miks siis nüüd veel? Miks just nüüd, kus elu on nii hea ja rahulik, turvaline nagu leebe tuul. Aga näed, ikka võib ühel hetkel tulla välk selgest taevast ning sulle sisse lüüa. Otse südamesse.

Ädu-Neenu tunneb, et ta ei saa hingata, et ta peab kodust välja pääesema. Kusagile, kus on õhku ja avarust, ruumi asjade üle järele mõelda. Ta pakib trikoo, froteerätiku ja joogipudeli rannakotti, tõmbab lillelise sitskleidi selga, paneb suvekübara pähe, rihmikud jalga ja keerab ukse väljastpoolt lukku. Mere äärde nüüd! Tuule kätte ja vette! Tänaval lööb leitsak lahtise käega näkku. Väljas on kuradi PALAV.


Monday, November 12, 2018

Neljas


„POEG!“ teatas ämmaemand võidurõõmsalt, kui laps oli viimaks Ädu-Neenu seest välja purtsatanud. Just nimelt purtsatanud nagu šampusepudeli kork, sest sünnitaja oli pressinud viimse jõuga, et pääseda sest lõhkiprahvatamise tundest. Lapse sugu ei huvitanud teda hetkel mitte üldse, ta küsis kõigepealt: „Kas rebendeid on?“ Kas nüüd ootab teda õmblemine?

„Ikka on!“ vastas ämmaemand rõõmsalt. „Esmasünnituse puhul on see üsna tavaline, aga me õmbleme kõik ilusasti kinni.“

Ädu-Neenu inises vaevu vastuseks. Ega ta täpselt teadnud, mis ees ootab. Äkki taipas noor naine, et sünnitusega ju kõik alles algab. Seni oli ta oodanud, et see tunde ja tunde kestev valu ometi kord mööda saaks. Lõputuna tunduv valu sai mööda, aga elu ootas ees.

Ema muidugi ei rõõmustanud, kui Ädu-Neenu rasedusest kuulis. Ikka abiellumine kõigepealt ja alles siis lapsed, nagu korralikel inimestel kombeks. Emal polnud õrna aimugi, et Ädu-Neenu oli oma peas ammu valmis mõelnud, et abielu pole tema jaoks, et ta valib välja ühe väärtuslike geenidega mehe ja saab vallaslapse. Oma enda lapse, keda ei pea mingi mehega jagama. Kes saab kuuluma vaid talle, armastama vaid teda. Ja tema saab armastama oma last. See tundus Ädu-Neenule ainuõige elumudelina.

Isa ei öelnud midagi. Ta enamasti vaikiski. Mitte, et tal oma arvamust poleks olnud, aga ta ei pidanud vajalikuks sellega alati lehvitada. Vaikimine ei tähendanud veel tuhvli all olemist. Seda polnud Isa kohe kindlasti mitte. Tuhvlialune. Mitte ilmaski.

Lapse võtsid vanavanemad kohe omaks ja Ädu-Neenu kolis nüüd koju elama. Ülikool jäi kus seda ja teist, kuigi lõpetamine polnud enam mägede taga, aga Ädu-Neenul olid nüüd teised prioriteedid. Tal oli poiss kasvatada ja hiljem töö leida. Õnneks lapsehoiumuret polnud. Ädu-Neenu oli tagasi oma lapsepõlve ärklitoas. Nüüd algas siin uus õnnelik lapsepõlv. Tema poja oma.

Poisi nimeks sai MART.

PS. Sõidan täna päälinna, et koffikus ja loomaaias käia ning lastega aega veeta. Tulen tagasi, siis postitan edasi. Seni puhake minust. :) 

Sunday, November 11, 2018

Kolmas


KEEGI helistab Ädu-Neenu uksekella. Nüüd juba korrusmaja avatud planeeringuga väikekorteris, sest lapsepõlve maja jäi tee-ehituse ette ning see tilluke vammist söödud mälestusi täis ehitis lükati ümber ja Ädu-Neenu sai korteri, millega ta väga rahul on. Ei viitsiks tema maja kõbida või aiakeses küürutada. Aeg muutub ja Ädu-Neenu koos ajaga.

See, kes helistab, saab olla ainult ülalt naaber, sest vaid tema tohib niimoodi lambist ukse taga tiristada. Kui keegi muu tahab Ädu-Neenule külla tulla, peab ta kindlasti ette telefoneerima ja kui Ädu-Neenul pole tuju, siis ta kõnele ei vasta ja tagasi ka ei helista. Ometigi pole tuttavad teda hüljanud, nad aktsepteerivad Ädu-Neenu reegleid.

Ülalt-Liivi on käinud postkasti kontrollimas ja toob Ädu-Neenule kirja. Päris paberist kirja kohe! Tänapäeval. Kumbki ei suuda ära imestada. Kes tänapäeval käsitsi kirju kirjutab? Nemad küll sellist asja enam e tee. Ülalt-Liivi räägib paar sõna juttu ja siis on tal oidu ära minna, sest salapärane kiri näib Ädu-Neenut järjest rohkem huvitavat.

Ädu-Neenu teeb nüüd endale presskannutäie kanget kohvi, mida ta suhkru ning piimata joob, ja uurib veel mõnda aega ümbrikku, millele on väga kauni käekirjaga kirjutatud tema nimi ja aadress. Saatja andmed puuduvad. Käekiri on tundmatu. Või noh, kus sa meilide ja feissbukiajastul neid inimeste käekirju üldse teadki.

Ädu-Neenu keerab kirja püstiasendisse, vaatab vastu valgust ja lõikab siis otsa ettevaatlikult kääridega lahti. Paberinuga ju pole olemaski.

Ümbrikust kukub välja helesinine pastelse mustriga kirjapaber. Ädu-Neenu võtab paar kohvilonksu, seab end mugavalt diivanile, ja hakkab lugema.

Tere!

Mõtlesin väga kaua, kas seda kirja kirjutada või mitte. Siis läks mul veel aega, et Teie aadress saada, sest niisugust asja ei ole minu arvates võimalik ega ka sobilik teatada telefonis või FB-s, kuigi viimases oli Teid palju lihtsam leida.

Ma ei hakka keerutama ja pikalt seletama, lihtsalt ütlen, sest jõudsin lõpuks järeldusele, et Teil on õigus teada. Meeldib see Teile või mitte, aga Te olete vanaema. Mul on Mardiga POEG.


Saturday, November 10, 2018

Teine


ISA ei tahtnud, et lapsele selline nimi pandaks. Et hakatakse koolis narrima Häda-Leenuks, aga Ema ei andnud järele, sest tema parim sõbranna, kes Siberisse küüditati ja seal suri, oli olnud Ädu. Neenu tuli „Ekke Moorist“. Ema polnud nõus kummastki nimest loobuma. Ja kui Ema juba midagi tahtis, siis selle ta ka sai. Isa lõi käega. Pandagu.

Isa imestas tihti Ema tahtmiste üle, sest need käisid kaunis kõrget kaart. Et kuidas üks tüdrukulaps, pesunaise oma pealegi ja vaesuses üles kasvanud, nii suuri soove oskas üldse soovida. Vat siin arvati, et küllap ta mõne targa ja rikka mehe tehtud ikka oli, aga ei teatud kellegi peale näpuga näidata ja pesunaise enda suu seisis lukus. Nüüd on see sootuks mulda täis, nii et Ädu-Neenu emapoolsed geenid on teadmata. Isapoolsed on pärit mitut-setut põlve kingsepa-ametit pidanud esiisadelt ja kojanaistest esiemadelt.

Ometigi suutis kange loomuga pesunaine oma sohki saadud tütrele pisutki haridust anda. Nüüd jälle arvati, et küllap salapärane lapsetegija selleks raha saatis. Just nimelt saatis, sest ta pidi kaugemalt mees olema. Selles väikeses linnas poleks midagi saladuseks jäänud. Aga siis muutus riigikord, tuli sõda ja üleüldine segadus. Inimsaatused jooksid rööbastelt maha, kõik muutus, elud katkesid, aga vintsutustes tugevaks kasvanud Ema tuli läbi tule, vee ja vasktorude kõige ja kõigi kiuste varemete ja rusude alt välja, pühkis prahi ning tolmu maha, kuivatas pisarad ja elas edasi.

Kuidas kõik täpselt oli, seda Ädu-Neenu ei teadnudki, sest tollal ju neist asjust ei räägitud, et kuidas Isa pääses nii venelaste kui ka sakslaste mobilisatsioonist. Ega tüdrukut huvitanudki ja ei huvita praegugi, sest Ädu-Neenu pole juurte otsija ega kodu-uurija, tema on oleviku- ja tulevikuinimene, lihtsalt kulgeja.

Ädu-Neenul oli ilus äärelinna lapsepõlv väikeses vanas kingsepamajas. Tal oli raamatupidajast Ema ja autojuhist Isa ning ärklikorrusel oma tuba ja oma luba.

Aias oli võtta puude otsast õunu, ploome, kirsse ja põõsastest marju, peenrast maasikaid ja herneid. Poest sai doktorivorsti, pehmet saia ja iiriskomme. Limonaadi ka. Puudust ei tuntud millestki. Kuurist leidis Ädu-Neenu eestiaegseid „Mareteid“ ja luges neid põnevusega.

Maja ees suure saarepuu tugeva oksa küljes rippus kiik. Mängukaaslasi oli mitme tänava jagu. Tunnistusel oli tüdrukul peamiselt viied, rinnas punane viisnurk, hiljem kaelas kolmnurkne kaelarätt ja veel hiljem jälle märk rinnas, seekord komsomoli oma. Nii lihtsalt oli. Kõigil. Ädu-Neenu ei tulnud selle pealegi, et võiks olla ka teistsugune elu. „Maretid“ oli lihtsalt üks muinasjutt.

Ja Häda-Leenuks ei narrinud elavaloomulist ning aktiivset tüdrukut KEEGI.



Friday, November 9, 2018

Esimene

Oh ma hakkasin midagi jälle kirjutama millaski, aga oidu oli ruttu ära lõpetada, sest see ei viinud kusagile välja. Ärge palju lootke. :)


Ädu-Neenu kuum suvi

Naistekas ehk teisisõnu puhas lora.

Ädu-Neenu on kuuskümmend kolm, pensionil ja õnnelik. Lõpuks ometi. Päris kaua tuli elada, et õnn ära oodata. Tegelikult see polegi ilmselt õnn, vaid vaikne rahuloluseisund, aga teeb õnnelikuks. Seega ikkagi õnn! Hea on olla, hormoonid vaikivad. Tänu jumalale! Enam küll ei viitsiks kuulata, mida hormoonid kõrva sosistavad ja sind tegema sunnivad. Aitab. Nüüd tahaks tõesti vaid rahu ning rõõmu. Eks meeleliste naudingute karikas saa ka kord servini täis. Eriti, kui seda pika elu jooksul rikkalikult seksi ja muu maitsvaga tädetud on. Ädu-Neenu pole neis asjus kokku hoidnud.

Aga praegu on teisiti. Neljast kuradi tööriistast – alkoholist, sigarettidest, narkootikumidest ning vastassoost hoiab Ädu-Neenu nüüd eemale ja püüab saada ka plekkideta inimeseks nagu Margus Prangel. Seda Margus Prangeli juttu luges Ädu-Neenu Eesti Ekspressist. Vahel harva ta ikka ostab mõne ajalehe või loeb neid raamatukogus, aga rohkem loeb raamatuid. Ühes õiges raamatus peab surmast räägitama, muidu on Ädu-Neenul igav ja ta jätab raamatu pooleli.

Ädu-Neenu eesmärk on surra head surma. Ta tahaks oma surma nautida. Umbes nagu magusat uinumist peale väsitavat päeva. Kuidas seda saavutada, pole Ädu-Neenul udust aimugi, aga ta püüdleb selle poole, vaadates, kuhu ja kuidas elu teda juhib. Ja surra ei taha ta mitte praegu, vaid kunagi. Siis, kui aeg käes. Praegu tahab ta veel täiel rinnal elada.

Ädu-Neenu pole mingi vanamutt, vaid täiesti pandav ja prink. Värvib aga oma poisipea kärtspunaseks ja päevitab end suviti tumepruuniks. Siis tõmbab lühikese kleidi selga, astub kontskingad jalga ja lehvib mööda tänavaid, parfüümipilv taga. Ädu-Neenul on tissi ja tussi, aga ilatsevad vanamehed jäävad kõik pika ninaga. Nooremadki mehed maitseks seda kolmandas nooruses naist meelsasti, aga ka need jäävad pika ninaga või õigemini kõva m.....a, sest Ädu-Neenu püüdleb vaimsuse poole. Mitte, et ta käiks mingites naiste väelaagrites või ajaks sõbrannadega vaimset mula suust välja. Sõbrannasid Ädu-Neenul polegi. Ta on pigem erak, aga suure tutvusringkonnaga. Ädu-Neenu püüdleb ihuüksi vaimsuse poole. Oma oskuste ning vahenditega. Nagu oskab. Nagu tunneb. Nagu tahab.

Ädu-Neenu külastab pea igat üritust, mis ta haardeulatusse jääb, aga kui tahtmist pole, istub lihtsalt kodus ega vasta telefonilegi. Pühapäeviti käib Ädu-Neenu kirikus, paar korda kuus ka armulaual ja igal õhtul enne uinumist paneb käed risti ning loeb poolihääli: „Meie ISA...“


Thursday, November 8, 2018

Sõnaränd

Noh ikka ju käivad kirjanikud mööda raamatukogusid. Meil olid täna Olev Remsu, Reet Kudu, Tarmo Teder ja Pille Õnnepalu. Pillet tunnen Võtikvere aegadest, kuigi sel suvel meist kumbki ei käinud.

Tarmo Teder oli mul nimekirjas, keda lugeda, sest keegi feissaris väga soovitas. Kes, seda ei mäleta. Remsu Supilinna värke olen lugenud. Reet Kudu nime tean küll, aga lugenud pole midagi, aga nüüd hakkan.

Praegu on mul ootamas järgmised raamatud: Kärt Hellerma "Autogramm", Rupi Kaur "Mesi ja piim", Tarmo Teder "Ahistuse jutud" (autor soovitas) ja Reet Kudu "Pidupäevad võõrsil" (samuti autor ise soovitas).

Kõnelesin komplekteerimisbossile ka oma soovist Paljasjala luuleraamatute osas, aga ega siin eriti luulet loeta. Ta pani siiski kirja mõned, mida väga soovin. Ülle Adamsoni "Ideaalne hetk" ja Porovart Merily "Las lendan ma" ja teine veel, mille pealkirja ei mäleta.

Saab siis imet näha! Merily esimest raamatut olen ma tegelt lugenud. Ja Ülle raamatu kaanekujundus on jälle väga ilus. Seest on ka ilus.

Monday, November 5, 2018

Tillukene kera


õhtuvalgus kuivab kokku
tillukene kera
kõrinal kaob kapi alla
päeva silmatera

ehataevas võtab tule
pistab lambitahti
vana koitand kapiuks
nüüd käginal vaob lahti

kapis lappesse on laotud
puhtad voodilinad
kapiukse hingedesse
taotud õnnetina

õnn on vaikses õhtujutus
lihtsas laulusalmis
pane oma puhtad pihud
õnne tarvis valmis


Õiendav inimene

Kahjuks ma ei tea ladinakeelset vastet. Kõik, mis ma tean on  homo erectus, homo sapiens, homo ludens. Õiendav on suht hirmus, mitte ei tahaks tema teele sattuda. Ma toon näite oma koera pealt. Vaatan aeg-ajalt ta munandeid, et kuda on. Hästi on. Paranenud. Ainult paar niidiotsa turritab välja.

Vat õiendav inimene ei näe paranenud munandeid, vaid ainult seda ühte niidiotsa ja hakkab kiskuma. Nii loob ta enda ümber põletikulist aurat. Kui inimese pealt näidet tuua, siis seelikuäärest või nööbi alt paistvast niidist ei maksa ka ju kunagi tõmmata. Kogu õmblus siriseb lahti. Kellele ja milleks seda vaja on??? Parem niit ära lõigata ja asi vask. Koera puhul teeb seda arst.

Need koeramunandiniidikiskujad näevad ja võimendavad reeglina negatiivset, kiskudes selle välja pisikesest niidiotsast. Enne ei lõpeta, kui koer põletikku ära kärvand, sest neile peab jääma viimane sõna.

Oh heldeke!

Sunday, November 4, 2018

Minu inimesed

Kellest ma alustan? Üllest, sest teda nägime kõige varem. Ilus naine ja lahe inimene. Igatpidi oma. Muudkui helistan talle täna, aga telefon piibitab. Saadan hiljem sõnumi. Tahan teada, kuidas ta eile koju sai.

Jüri, kes kaevandusmuuseumis meile ekskursiooni tegi. Tema jutt oli väga professionaalne. Kartsin seal maa all täiega, eriti selles kitsas pimedas rongis, aga me hoidsime Üllega teineteisest kinni.

Etti, kes õhtu korraldas. Tundsin, kui suur jõud on sotsiaalsel kapitalil - inimestel, kes sind sõbraks peavad ja vastavalt käituvad.

Kaarin ja tema harf ning muusika. Täiega kümnesse.

Ülle ja Rein, kes mu raamatuüritustel alati kohal on. Ja Ene, kes ikkagi tuli, kuigi polnud end osalejaks märkinud. Riina ja Aime. Riina ja Andrus. Tiivi, Kai-Aet ja Jaan. Erika, Eve ja Eduard koos tänusõnade ja kingitustega.

Unustasin kedagi?

Aivar!!!

Andre (kuramus, ma ei oska e peale rõhumärki panna), kes veel õhtul tagasi sõites helistas. Lahkusime, kui ta parajasti Renele intervjuud andis ja hüvastijätt jäi justkui poolikuks.

Tiina, kelle luulekogu täna läbi lugesin ning avastasin, et ta kirjutab keeles, mida ma valdan.

Ja lõpuks meie saarlaste trio, kellega õhtul koos istusime ja väga palju naersime. Gunnar on mul ka juba loetud, Jannelt ootan sõbrakutset (ma ise ei saa saata, sest ei tea ta perekonnanime). No ja Merily! Temast ma parem ei räägi, sest talle ei meeldi. Aga õunamahl on jumalik, Merily! Ja sa ise oled ka justkui mõnelt teiselt paremalt planeedilt.

Vaadake meid täna AK-s. Kas pool seitse või kell üheksa, täpselt ei tea. Ja kui ma kedagi unustasin, siis sellepärast, et olen vähe maganud ja just hakkas pea ilgelt valutama. Võtan tabletti nüüd.

Friday, November 2, 2018

Minu hingedepäev

Tulin juuksurist. Natalia joonistatud tuttuued kulmud näos. Keskväljakul põlesid küünlad. See Südames kallid või mis värk. Mulle andis üks viisakas vene poiss venekeelse flaieri. Ilus oli. Vaatasin natuke tulesid.

Ülle helistas. Võtame ta homme kolmveerand kaks Tartu bussi pealt maha. Õhtuseks ürituseks. Oh ma ei tahaks sinna maa alla minna (kaevandusmuuseumis), aga minemata ei sobi kah jätta.

Käisin poes. Ostsin vedelseebi ja hambapasta. Mu armas tütar tahab mind tahke seebi usku tagasi pöörata, saastab vähem planeeti. Aastaid tagasi käisin meditsiinilisel koolitusel ja seal õpetati, et vedelseep on hügieenilisem. Aga polevat, väidab mu teadusajakirjanikust (kelleks ta kunagi hakkab) tütar.

Tulin koju mööda valgustatud kergliiklusteed. Nii soe ja sume oli. Paljakäsi. Nautisin igat sammu. Selles niiskes pimeduses hõljusid mu ümber ainult head ja leebed hinged. Tundsin seda vaimselt ja füüsiliselt.

Mulle kohe meeldivad need valgustatud uusehitised kodu lähedal. Nii turvaline. (Kuigi ma tean, et igasugune turvalisus on vaid näiline.)  Pole ikka ürgmetsa inimene.

Helistasin Amale Rootsi. Kuidagi ei saa inimest siit kaugelt aidata. Rootsi tervishoiusüsteem on mäda mis mäda. Kummaline. Kusagil kummitab ikka veel mälestus Rootsi heaoluühiskonnast, aga see enam ammu ei toimi. Elu seal on lihtsalt õudus, väidab Ama. Kurb.

Lähen vaatan nüüd elutoas küünlaid.

Thursday, November 1, 2018

Prioriteedid

Juba laupäevast peale on selleks koer. Jumal tänatud, asi pööras heale (ptüi, ptüi, ptüi) ja täna hommikul oli haav juba rahunenud. Aga koer ise on pöörane. Tahaks õue ja oma kuudi juurde, aga veel ei saa ju. Tohib ainult rihma otsas jalutada.

Igav on tal. Harjunud lahtiselt tormama. Veel läheb päevi, kuni see õnnis hetk kord kätte jõuab, et torbik kaelast võetakse ja jooksma lastakse.

No seni disainib ta mu kuldset vatitekki, mille küljealuseks andsin. Iga päev saan sületäie vatti ja siidribasid. See veel mu pulmakingitus, seega 40 aastat vana. Teie kingitud muide, Viia! Kolm tekki on juba ära retsitud, kaks on veel tagavaraks. Lasku käia!

Eile oli tal väga paha ja palavik ja pikk jalgsikäik arsti juurde. Pärast seda lebas rahulikult, aga hommikuks oli juba keldritule põlema pannud. Vaja ainult seina najale püsti hüpata ja käpakest sirutada ning lülitile vajutada. Lihtne! Võib-olla tahtis moosi võtta!?

Ma olen tegelt sellest trallist jumalast kurnatud. Vaimliselt ning füüsiliselt, kuigi koeraga jalutab ikka mu armas mees. Peremeest kuulatakse paremini. Ma olen põetaja ja rohu andja. Ning südamevalutaja. Ega vahet pole, kas haige laps või haige koer.

Oleme selle ravitsemisega enam-vähem nüüd poole peal. Kuradi raske on. Ei kurda, lihtsalt imestan isegi, et NII raske. No kõik on raske, aga vaikselt ikka midagi teen. Pesu tõin lõpuks nööri pealt ära. Viskasin diivanile. Las ta nüüd ootab mind seal hunnikus natuke.

Oh heldeke!