Saturday, October 6, 2018

Viimane kiri isale


Armas isa!


Oleme tagasi. Küllap sa tead. Oh kuidas ma vahepeal kartsin. Kõike. Kartsin ja kahtlesin. Et kas on (ma ei leia sõnagi) õige? sobilik? sõita meil sama teed, kus sind kord vangina viidi, aga inimese kombel. Seepärast tunduski see rongisõit, mis mu tervisele halvasti mõjus, justkui lunamaks, justkui õige.

Vorkutas tundus samuti ebaõiglane magada soojas hotellitoas mugavas voodis täiskõhuga. Sa olid meeles igal sammul. Tagasisõidul enam selliseid süümepiinu polnud, sest sinagi tulid koju juba riides ning söönuna.

See, mida me otsima läksime, selle ka leidsime. Tahtsin näha SEAL sinu nime ja liikumist laagrist laagrisse. Vaevalt, et sa ise neid kuupäevi nii täpselt mäletasidki. Mina teadsin vaid, et sind novembris arreteeriti, aga see, et nii kaua Eestis vangis hoiti, oli ununenud. Ei teadnud ka seda, et alles juunis Venemaale viidi ja see surmasõit õhu-ja veepuuduses nii kaua kestis.

Nüüd ma raiun kõik raamatusse.

  • sind arreteeriti 1. novembril 1944
  • süüdi mõisteti 14. juunil 1945
  • Vorkutasse jõudsid 10. augustil 1945
  • 5. kaevanduses algas töö 12. augustil 1945
  • viidi üle tellisetehasesse 1. augustil 1947
  • 2. kaevandusse ümberpaigutamine 31. augustil 1947
  • jälle tellisetehasesse 5. septembril 1947
  • mingisse teise tellisetehasesse 16. märtsil 1949
  • range režiimiga Retšlagi, millest nii palju lugenud olen, 20. juunil 1949
  • ümberpaigutamine Retšlagis 1. juulil 1949

Sellesse laagrisse jäidki kuni vabanemiseni. Retšlagris polnud inimestel nimesid, vaid number kuuekäisel ja püksisäärel. Kirjavahetus oli keelatud. Töötati puhkepäevadeta. Huvitav, kas sa varem said kirjutada? Või pidasid pakkideta vastu Stalini surmani, mil pärast streike elu tasapisi paremaks läks. Seda küll mäletan su jutust, et peale amnestiat „magasite kahe lina vahel ja saite töö eest palka“ kuni lõpliku vabanemiseni.

Nüüd meenuvad ka jutud, mis vahepeal ununenud. Et tellisetehases oli hullemgi kui kaevanduses, sest pidi paljakäsi ahjust tuliseid kive võtma, et kaevanduses oli niiske ja tuli roomata mööda kitsaid käike, et äkitse, ei tea miks, anti korraldus korjata oma asjad kokku, võtta kolonni ja marssida uude laagrisse.

Seal Vorkuta tundras viirastusid mulle pidevalt need vangitapid kadumas silmapiiri taha või sealt väljumas üle lainelise maastiku.

Jah, aga nüüd on see kõik läbi. Ma ostsin suveniiripoest valge hingekellukese, mille peal põhjapõder, neenetsitüdruk ja kiri Vorkuta. Mulle oli seda väga vaja, isa! Ma helistan kellukest vahetevahel õige tasa, eks!

Aga nüüd lõpetame. Igavest rahu sulle, mu armas! Ja kohtumiseni kunagi seal kaugel Tähtede Taga. Oota mind, siis ma ei karda tulla, kui aeg kord käes. Sa ootadki, ma tean. Sina ja ema.

Su tütar

13-19-3-10-2018



2 comments:

  1. Aitäh, kullake, lugesin ja nutsin ...

    ReplyDelete
  2. Oh sa, kullakene! Mul hakkasid nüüd ka silmad kipitama.

    ReplyDelete