Saturday, October 13, 2018

Tüdrukutega

Ammu pole niimoodi kolmekesi olnud. Liisbet teeb praegu läätserooga ja meie Mariaga vedeleme niisama. Enne käisime õues mängimas. Ma veel ei viitsinud minna, aga siis ikkagi ajasin end üles. Sain veel vaarikaidki ja nägin, kui rohtu kasvanud mu peenramaa on.

Liisbet pani küüslauke maha ja mina kammisin koera. Kümme korda olen kamminud, muudkui tuleb seda kutsikakarva. Terve kuuma suve oli oma paksu kasukaga, nüüd siis aetakse maha. Loodan, et talveks kasvab ikka uus ja vägev!

Inimesed on imelised. Sugugi ei mõista neid. Hoian eemale ka. Need päriskirjanikud inisevad nii hirmsasti teiste tekstide kallal ja siis need teised kurvastavad. On seda tarvis või? Las inimesed kirjutavad. Ei pea nii väga targutama kogu aeg.

Mind ei puutu avalikult keegi. Ma pole ka päriskirjanik. Samas. Üks, kes vigises, et võiksin laieneda oma loominguga kohalikust keskkonnast välja, ei tee märkamagi, kui ma nüüd õigetiba laienenud olen. Noh, selles mõttes, et see Eesti 100 luuleraamatut luuleõhtu, mis meil kaevandusmuuseumis tuleb. Seal on autorid väljaspoolt maakonda ja sarjas on avaldanud ka autorid, kes ei ela alaliselt Eestiski.

Mina tean ühte Prantsusmaalt, ühte Rootsist ja ühte Soomest. Küllap neid on veel.

Aga noh, luule on, nagu ta on. Rohkem ikka nišivärk.

Lähen läätserooga nautima.

No comments:

Post a Comment