Wednesday, October 3, 2018

Teine kiri isale


Kulla isa!

Su minekust sai augustis juba neliteist aastat... Pärast matuseid ei julenud ma enam üksinda majas olla. Võtsime väikese kollase kassipoja ja hirm kadus. Sinu kass, kelle sa tillukesest äbarikust üles kasvatasid, tuli tol hommikul, kui su keha välja kanti, tuppa, vaatas äraseletatud pilgul meile otsa ja kadus igaveseks. Kassid teadvat neist asjust...

Aga mind nad ei salli. Mina jälle ei oska kasse armastada. Ka kollane Sinep, kuigi ma ei olnud temaga halb, läks kodust minema. Ja mitu teistki veel. Nüüd pole meil ammu kasse olnud. Küll aga suur koer. Tean, et sul oli pärast põhjast tulekut raske koertega leppida nende tapikoerte pärast, kes hammustasid põhjuseta. Olid kurjaks õpetatud. Kui vangitapis äärmiseks juhtusid olema, said pureda.

Tead, isa, üks pahandus on ka juhtunud. Minu süül, aga ma loodan, et see saab parandatud enne, kui me teele asume. Pärast seda kevadtalve, kui Raivo oma koeraga saunamajas elas, vajus toapõrand lääbakile. Talad hakkasid väsima, aga tuba sai veel kasutada küll. Me tassisime sinna su asjad ja surivoodi, mille peal ma lamamas ja patja nutmas käisin, kui väga raske oli (voodisse panin ikka puhta valge pesu). Tead küll, nendel aegadel, kui ema hooldasin.

Lõpuks kiskusin põranda üles, talasid enam polnudki, natuke puupudi vaid. Voodi ja su seljariided põletasin ühel augustiõhtul lõkkes ära. Koer veel nii hirmsasti haukus, ma arvasin, et sa olid ka kusagil seal...

Siis jäi tuba põrandata mitmeks aastaks seisma, et mis temaga ikka juhtuda saab. Ei olnud neid põrandapanijaid võtta. Sinu käes oleks see üks-kaks-kolm käinud, aga selliseid mehi ei tehta enam.
Sel suvel avastasin, et pildid seintel ja tapeet – kõik puha hallitanud. Rookisin pildid puhtaks, kiskusin tapeedi seintelt lahti, kraapisin hallituse maha ja pintseldasin vannitoa ehitusest ülejäänud niiskuskindlate vahenditega üle. Põrandaehitus on ka alanud.

Isa! Katused jooksevad läbi, kõik laguneb tasapisi. Ma ei kurda, ma lihtsalt nendin. Küllap sa tead ja näed isegi. Teeme jõudumööda, aga me pole nii vägevad kui sina omal ajal. No majakatus jooksis läbi juba ehitamise ajal. Pagan võtku seda lamekatuste moodi! Maja saime aastaid tagasi pidama.

Alguses ei raatsinudki kätt panna nende asjade külge, mida sina olid ehitanud. Aukartus oli suur, aga aeg nõuab oma... Lesku on ümber laotud juba vist kümme aastat tagasi. Meister kiitis väga sinu pottsepatööd. Alumisel korrusel on uued aknad. Aknamehed ka kiitsid, et sul oli kõik väga täpselt ja korralikult tehtud.

Nii me elame siin, isa! Su istutatud tamm on võimas ja kisub juba jändrikuks. Usun, et oled rahul, sest me hoiame ja armastame kodu väga. Sa hindasid mind kui tublit perenaist tol viimasel aastal, mil kahekesi elasime. See oli üks väga ilus aasta ja ma olen õnnelik, et meile selline võimalus anti.

Sinu suur foto seisab klaveri peal. See legendaarne, kus sa oled noor, uljas ja ilus ning sõjaväevormis.

Kallistan!

Anneli

15-40-2-09-2018




No comments:

Post a Comment