Tuesday, October 2, 2018

Tagasi

Oli hirmu, ängi, kannatust ja pisaraid, aga läbi me selle tegime. Ega pidanudki kerge olema. Vorkutas kohal olles läks juba kergemaks, hirm kadus. Tee sinna oli küll raske vaimselt ja füüsiliselt. Teadmatus ju!

Ühel hetkel, kui mul rongis väga halb oli, mõtlesin: on kaks võimalust, kas mu organism kohaneb või ma kõngengi. Kohanes. Aga, et rongis NII halba hakkab, et oksendad ja värised, oli mullegi üllatuseks. Olen ju varemgi sõitnud. Arvan, et point oli suunas. Minnes sõitsime külgmistel kohtadel.


öö ja päev on siin ühepikkused
pool viis hommikul lõõskab päike
ja tänavatel uhkab vastu
lausa lõunamaasoojus
pool viis õhtul
tossab koledate korrusmajade kohal
kõrge korsten
ja verepunase päikese
arterid ning veenid
põimuvad hüvastijätuks

hotell Vorkuta kõlab umbes sama kauniste
nagu hotell California
noh
peaaegu

voodi on natuke kitsas
laiem siiski
kui platskaartvaguni lavats
ja mugavam
kui vangide narid
tollal
mis sest kõneldagi

hing on marraskil
aga isa on meiega
kaitseb ning hoiab

16-40-24-09-2018

hotell Vorkuta



No comments:

Post a Comment