Wednesday, October 17, 2018

Sunnitöö ja mõtted õnnest

Tõstsin täna labidaga killustikku kärusse ja teisaldasin, kuhu tarvis. Ükspäev on lumi maas ja sahk lükkab selle hunnikuköksi mööda heinamaad laiali, korja siis neid pärast ühekaupa. Minu töö on tehtud. Kui hakkavad sügisvihmadega porised autojäljed õuele ilmuma, saan ma väga kurjaks. Autoteed ma sillutama küll ei hakka. See pole minu rida.

Aga raske on selline töö. Eks mu Vorkuta-geenid jälle kõnelesid. Nii tuttav on teha midagi füüsiliselt hästi rasket. Aga mul oli selg kinni tõmmatud. Higiseks võttis küll. Nüüdseks olen ammu duši all käinud, selga salvitanud ja salli ümber pannud.

Juba üks õhtu mõtlesin, kui telekast mingit vaegnägijate aktsiooni vaatasin. Neil oli särgiselgadel kiri: "Ka sina võid pimedaks jääda." Jumala õige jutt! Absoluutselt kõike võib juhtuda. Vahel antakse neid hoiatusi mingite väiksemate traumade läbi. Pärast seda tõmbun eriti vaikseks ja võtan tänada, kui hästi mul kõik tegelikult on.

Vaatan sarja "Pulss" ja pean seda väga heaks, aga paanikahood tulevad peale, kui kujutan ennast ühte või teise olukorda, mis inimestega juhtuda võib. Liiklusõnnetus või mingi haigushoog või mida iganes. Kardan kannatusi nii, et vähe pole. See on inimlik. Kes ei kardaks.

Head ajad on halvad nõuandjad, on öeldud. Praegu on head ajad ja inimesed on läinud sõna otseses mõttes vastikuks. Urisevad, hauguvad ja on üksteise kõri kallal. Mulle ei meeldi, aga teha pole midagi. Valin endale selliseid, kes nii ei tee ja suhtlen nendega või jätan üldse suhtlemata. See on ka suur privileeg.

Ja kusagil suures maailmas olete teie, kes ikka aeg-ajalt viitsite mu blogi avada ja lugeda, kuigi blogimine on ajast ning arust ja ega mul midagi maailmamuutvat öelda ka pole. Samas tore, et me üksteisel olemas oleme.

No comments:

Post a Comment