Tuesday, October 23, 2018

Raamaturiiulist

Raamaturiiul magamistoas polevat üldse hea variant. Aga noh, kuhu neid siis panna? Kõik muud toad on ju ka täis. Raamatut tulle ei viska. Kuigi ma seekord ikka viskasin ka, aga mitte PÄRIS raamatuid. Mingeid ajast ja arust klibakaid, mis riiulisse kogunenud - kataloogid ja kutsed ja kavad ja misiganes taoline värk.

Te ei tea, kui tolmused mu raamaturiiulid on. Olid. Rookisin neid üle aastate. Kõik ühekaupa välja ja lapiga üle. Hakkas juba pooma ja lämmatama see seisma jäänud energiahulk ehk TOLM. Ja olid mõned, mida tahtsin leida. Niisama selgade vaatamisega ei õnnestunud, aga nüüd sain kätte.

Pole üldse raamatute mitu korda lugeja, aga need kolm võtan ette: Axel Munthe "San Michele raamat", Uku Masingu "Mälestusi taimedest" ja Laurence J. Peter, Raymond Hull "Peteri printsiip".

Raske lugemine, väike tihe kiri. Tahaks suuri tähti ja liigendatud teksti, aga kiiret pole, tasapisi loen, prill ninal.

Selgus, et on ka topeltraamatuid hea hunnik. Need tõstsin garderoobi. Nüüd tolmuvad sääl. Neid tolmuseid ei taha ju enam pärast kätte võttagi.

Raamatuid on maailmas tõesti liiga palju. Tunnen süüd, et ise neid juurde toodan, aga järjest rohkem olen seda meelt, et lõpetan paberile kirjutamise ära. Enam ei tekita meeldivat ärevust, pigem tõepoolest häbi- ja süütunnet.

A las see viimane nüüd veel tuleb. Isa ja Vorkuta pärast. Mitte ainult. Kõigi nende pärast, kes kannatasid. Ja nende lähedaste pärast ka.

No comments:

Post a Comment