Friday, October 19, 2018

Paha tujuga ja pirtsakalt

Torumees lubas tulla "kohe hommikul". Nüüd on kohe hommikust saamas kell kaksteist kümne minuti pärast. Persse! Vesi on kinni keeratud. Käisin vetsus ja jätsin oma kuse potti, kuigi oleksin võinud kopsikuga vett peale valada või hoopis õuekempsu minna.

A mai taha. Ma olen vihane nagu üks sõnn, mida ma tähtkujult olengi. Voodist välja ei tule, iga asi ärritab. Kui ikka vett ja elektrit pole, siis on tänapäeva inimene täitsa käpuli. No elekter on, muidu ma siin ei toksiks, mul ju läppar nööripidi seinakontaktis.

Ja asjadega ei pea üldse mina tegelema, mu armas mees saab selle kõik enda kaela. Ilma meheta poleks majapidamises üldse midagi peale hakata. Ma pole kindlasti see naine, kes ise asju ajab. Võin teha primitiivset füüsilist tööd suure naudinguga, aga kui on vaja midagi organiseerida, siis kaon maja kaugeimasse nurka.

Nojah, kui tegemist pole just minu raamatutega. Siis küll kirjutan ja helistan ja ajan asju, nii et vähe pole. Aga seni kraabin jalaga maad, vehin sarvedega ning mörisen kurjakuulutavalt. Seni kuni pole tulnud see kuradi torumees ja lekke likvideerinud.

Kurat! Ma oleksin ammu juba toonud pumbakaevust mitu ämbritäit vett, aga pumbakaevu õuel enam pole, kuigi selle jupid on alles. Viisteist aastat palun selle taastamist, aga seni asjata.

Tehnika on imetore seni, kui ta töötab. Kui üles ütleb, on täielik perse majas.

No comments:

Post a Comment